Eesti Orienteerumisliit
ENG
EST
RUS

Kaardid

O-kalender

Foorum

Registreeri võistlustele

EOLi kood
RSS

EOL – 50aastane arengutee

 
Mati Poom
(ettekanne EOL üldkogul 21. novembril 2009)
 
Vello Viirsalut tänades
 
Eesti Orienteerumisliidu kui orienteerumissporti Eestis kureeriva organisatsiooni tänaseks 50-aastane arengutee sai praeguse kontseptsiooni järgi alguse 8. juunil 1959. a., kui ENSV Matkaspordi Föderatsiooni juurde loodi Orienteerumisspordi komisjon Aleks Kaskneeme juhtimisel. Komisjoni juhtkonda kuulus kohtunike kolleegiumi esimehena ka Anto Raukas, seniajani ühiskondlikus elus mõjukalt tegutsev akadeemik. Paraku sellel komisjonil (Aleks Kaskneem nimetas seda mõjukuse suurendamiseks komiteeks) polnud ei võimu ega raha, kuid kindlasti oli see orienteerumisspordi iseseisvumisprotsessi alguseks. Muidugi ei sisalda sellest organisatoorsest sündmusest möödunud 50 aastat kaugeltki kogu Eesti orienteerumise ajalugu, kuid haarab siiski valdava enamuse ajaloosündmuseid, tendentse ja neid elluviinud inimesi.
   Eesti orienteerumise ajaloo algusaastaks on tänu Vello Viirsalu uurimustele 1926, kust dokumenteeritult on olemas 19. juunil Pirital peetud üleriigilise Kaitseliidu päeva orienteerumisjooksu tulemused ja kaart. Seega ulatub orienteerumisspordi ajalugu Eestis vähemalt 83 aasta taha või veelgi kaugemale
   Orienteerumisjooks jõudis Eestisse Soomest, kus selle spordiala ajaloo alguseks loetakse 1904. aastal korraldatud kaardi ja kompassita võistlust, milleks oli Porvoo – Helsingi suusamatk 4liikmelistele meeskondadele. Kui korraks meenutada ka orienteerumisspordi üldajalugu, siis maailmas loetakse o-jooksu alguseks 1895. a. jäävaid militaarvõistlusi Norras. Lähinaabritest jääb Norra ja Soome vahele Rootsi, oma 1901. a. toimunud võistlusega, mis samuti oli vaba teevalikuga maastikujooks. Ka Eestist on teada 10. oktoobril 1920. a. Tartumaal korraldatud vaba teevalikuga maastikujooks Vasula järve lähedalt Tartusse. Järgmisel sügisel täitub sellest võistlusest 90 aastat.
   Praegu taolisi maastikujookse Eestis vist enam ei ole või on üksikuid, kui just samasse kategooriasse mitte panna ümberjärvejooksud eesotsas populaarseimaga neist ümber Viljandi järve.
   IOF ja Norra loevad oma orienteerumisajaloo alguseks siiski 1897.a., mil peeti esimene avalik o-jooks kaarti ja kompassi kasutades. Meist hiljem alustas Läti, kus esimene o-jooks korraldati 1936.a.
   Termini “orienteerumine” esmamainimine ajaloos jääb 1886. aastasse ja tähendas maastiku ületamist kaardi ja kompassi abil (Orienteering – crossing unknown territory with the aid of map and compass) – nagu näete, see määratlus oli juba üle sajandi tagasi üllatavalt täpne. Ja kui sukelduda veelgi sügavamale aastate taha, siis kompassi (küll õigemini magnetnõela) kui suunamääramis- ja navigeerimisinstrumenti mainitakse Hiina ürikutes juba XI sajandil. Algseim kompassikonstruktsioon XII saj algusest oli veekausis ujuv magnetnõel.
   Soomest saadud eeskuju ei viinud enne sõda Eestis siiski laiapinnalisemale o-jooksu harrastamisele. Kuid o-elu ikkagi edenes, sest kuni 1935. aastani korraldati veel 5 üleriigilist orienteerumisjooksu. Mis tähendab, et pidi olema nii huvilisi kui korraldajaid ja olid ka esmased võistlusreeglid, mille järgi oli tegemist individuaalsete suundorienteerumistega, mida praegu nimetame tavarajaks. Üheks omapäraseks o-jooksu ajaloo sündmuseks sõjaeelsest perioodist on Eesti Spordilehes 1931.a. ilmunud spordinovellide võistlusel kolmanda koha saanud o-jooksu kajastav lugu pealkirjaga “Neljajalgne haukuv ‘spordivaim’ viis võidule”, autor Eerik Laidsaar (igapäevaelus kergejõustiklane Johannes Pillikese).
   See fakt ja asjatundlik o-jooksu võistluste kajastamine ajalehtedes näitavad, et enne sõda oli sportlaste ja korraldajate mõttemaailmas meie spordiala selge kontseptsioon olemas.
   Sõjaeelsel perioodil sai skautide võistlustel orienteerumispisiku verre ka alguses mainitud Aleks Kaskneem, kes pärast sõda tõi üle oma saadud kogemused, luues nii silla sõjaeelse ja –järgse orienteerumisperioodide vahel.
   Sõjajärgseil kümnekonnal aastail orienteerumist spordina Eestis ei harrastatud. Sõda, küüditamised, Läände põgenemised hävitasid ja puistasid laiali nii sportlased kui korraldajad, allesjäänute võimalikku huvi pärssis kaartide salastamine NSV Liidus, mis aastatega läks üha rangemaks. Kuid üks väljund siiski leidus. Matkajad hakkasid tegevuse mitmekesistamiseks oma kokkutulekutel võistluste kavasse võtma orienteerumisoskusi nõudvaid ülesandeid, kuhu 1955. a. Pühajärvel lisandus ka kaart. Nii o-jooksu taaselustamine algas, jätkus ja arenes.
   1950ndate aastate lõpupoole olid ülesannetest juba saanud väga nõudlikud kuni 20 km pikkused seljakotiga (ehk kontrollkandamiga) võistkondlikud võistlused, vahel öised, kus maastikul tuli kaardi abil leida sageli küllalt hoolikalt peidetud, aga öösel ka lõkkega ja mehitatud (kohtunikega) kontrollpunkte. Neist võistlustest on alles palju värvikaid meenutusi. Kui nüüd pöörduda tagasi selle vastuolu juurde, et kaardid olid salastatud, aga siit ja edaspidi neid võistlustel ikkagi kasutati, siis päris ühest seletust sellele anda ei oska. Kopeeriti enamasti reljeefita põllumajanduslikke ja metsakorralduse kaarte, vähe ka reljeefipildiga tsaariaegseid toll-verstakaarte. Koopiad olid valdavalt nn sinkad ja pruunid valguskoopiad põllumajanduskaartidest ning nende hankimiseks erilisi takistusi kaartide valdajad ei teinud.
   Edaspidi lisandus orienteerumiskaartide kopeerimisel nõue, et need pidid olema varustatud märkega DSP ja nummerdatud, kaardid tuli peale võistlust ära korjata ja hävitada või säilitada orienteerumist juhtivas organisatsioonis. Õnneks seda nõuet praktiliselt ei järgitud, ei Eestis ega isegi ka mujal NSV Liidus, vähemalt mina olen oma 46aasta pikkusel orienteerumisteel suutnud saada säilitada praktiliselt kõigi võistluste kaardid. Mis tähendas korraldajatele selget kodanikujulgust. Ei usu, et KGB polnud reeglite rikkumisest teadlik. Pigem oli asi selles, nende kaartide levikut ei peetud nii suureks julgeolekuriskiks. Ega NSVL tahtnud avalikult tunnistada mitmeid keelde ja protseduure (nt postisaadetiste läbivaatamist – kaartide kirjaümbrikus saatmisega oli mul endal riski piiril balansseeriv kogemus) ja orienteerujail lihtsalt lasti n-ö oma liivakastis mängida.
   Aga nüüd tagasi meie ajaloo juurde. Erinevatel perioodidel on Eesti o-spordi ajaloo alguseks loetud mitmeid erinevaid sündmusi ja juubeleid on peetud üht- ja teistpikkuseid. Siis eespoolmainitud 9. juuni 1926 – esimene dateeritud avalik o-võistlus Pirital, 8. juuni 1959 – o-spordi komisjoni loomine, 27. september 1959 – I Eesti o-jooksu MV Nelijärvel, 15. juuni 1958 – esimene individuaalne o-jooks Kalevi matkajate kokkutulekul Viiratsis,16. oktoober 1962 – iseseisva ENSV O-spordi Föderatsiooni moodustamine. Enim on siiski tähistatud 1959. a. sündmusi, mida me ka just nüüd EOLi kui organisatsiooni 50aastase ajaloo algusena tähistame.
Nüüd põgus pilk meie spordiala juhtidele.
   8.06.1959 loodud o-spordi komisjoni esimees oli Aleks Kaskneem – mees, kes ühendas meie sõjaeelse ja sõjajärgse orienteerumise ja pani aastail 1959-1960 aluse Eesti o-spordi organisatoorsele tegevusele. Aleks Kaskneem oli Eesti orienteerumise algusaastate Grand Old Man. Inimestele, kes teda tundsid, on ta saanud legendaarseks o-tegelaseks, kel olid haruldased organisaatori võimed ja kes suutis spordijuhtide ees läbi suruda enamiku oma ideedest.
   15.05.1960 loodud ENSV Matka- ja Orienteerumisspordi Föderatsiooni presiidiumi esimeheks valiti Armult Reinsalu – muidugi matkaja, kuid tema asetäitjaks Aleks Kaskneem ja Anto Raukas. O-spordi komisjoni esimeheks valiti Ilmar Kask. Nagu näha, võib tajuda orienteerujate suurt võimalust matkajatest lahkulöömiseks ja küllalt teravaks kujunenud iseseisvumisprotsess jätkuski. 
   16. oktoobril 1962 see juhtuski ja moodustati iseseisev ENSV O-spordi Föderatsioon, mida esimese esimehena valiti juhtima Anto Raukas, tänaseks Eesti XX sajandi 100 suurkuju hulka valitud akadeemik ja geoloogiadoktor.
   1965-1968 oli esimeheks Uno Semper, TPI haridusega ehitusinsener.
   1969-1970 juhtis EOFi Vello Rootsi, SÜ Kalevi pikaajaline orienteerumisjuht.
   1971-1984 oli EOFi esimeheks Heino Kask, julgeks öelda, et samuti legendaarne o-tegelane, tööalal ehitusinsener.
   1985-1993 oli EOFi juhiks Kalju Vaikjärv. Tema perioodil 6. detsembril 1987. a. reorganiseeriti EOF Eesti Orienteerumisliiduks ja Vaikjärve võis esimesena ametlikult kutsuda EOLi presidendiks. Vaikjärv juhtis o-liidu tegevust tasakaalukalt ja tüüris seda järjekindlalt Rahvusvahelise Orienteerumisliidu poole, mille liikmeks EOL peale Eesti taasiseseisvumist õige pea saigi – IOFi kongressil Shveitsis, 10. juulil 1992, olles IOFi tegevusse lülitunud tegelikult juba 27. septembril 1991, peale IOFi nõukogu telefonihääletust.
   1994-2007, esimesel pikemal iseseisvusperioodil juhtis keerukakskujunenud tingimustes EOLi kindlakäeliselt Leho Haldna, esimene president, kes on välja kasvanud pikalt sporditeelt noororienteerujast kuni Eesti o-koondise pikaajalise liidrini ja muus elus koolipoisist tippjuhiks
   2007. a. lõpus valis üldkogu EOLi presidendiks Urmas Klaasi, esimese EOLi presidendi, kel ei ole orienteerumisalast tausta, kuid mõjukust suhtlemisel teiste organisatsioonidega. Igapäevast o-elu juhib juhatuse esimehena Sixten Sild, samuti mees, kes on läbi teinud tee noororienteerujast eliitvõistlejani ja sealt o-spordi tippjuhini.
Püüaks veel rõhutada olulisi seiku, sündmusi ja arenguid o-spordi ajaloos, mida on nii palju, et selles meenutuses kõige paremat tahtmisel kõike mainida ei suuda.
   Eesti orienteerumine on alati püüelnud väljapoole. NL perioodil oli selleks osalemine ja sealjuures väga edukas osalemine üleliidulistel võistlustel, üleliiduliste spordiühingute meistrivõistlustel, edasi NSV Liidu meistrivõistlustel ja tipptegijail NSV Liidu koondises MM-võistlustel. Eesti koondisel olid legendaarsed maavõistlused Leningradi ja Lätiga, Moskvaga ja läbi kivide-kändude 3 korda ka Soomega. Uus põlvkond – uskuge, me nautisime neil võistlustel võidurõõmu ja juubeldasime, kogesime kaotusekibedust ja kibestusime, nagu praegugi MM- , MK- või EM-võistlustel. Need võistlused olid meie koondise väljund, nende kaudu avanes harvadel juhtudel ka pääs rahvusvahelisse tippkonkurentsi.
   Taasiseseisvusperioodil on võimalused teadagi tohutult avardunud ja piiranguid seab vaid rahakott. Kuid ei ühel ega teisel perioodil ei ole me olnud neil võistlustel statistide osas, vaid Eestit tuleb kogu ajaloo jooksul lugeda edukaks orienteerumismaaks mitte ainult NL perioodil, kus NL meistrivõistlustel võidetu tohutu hulk medaleid ja Sixten Sild tõi 1991. a. MMilt pronksi (küll NL koondises, kuid esindades sisuliselt juba Eestit), vaid ka iseseisvusperioodil. Maret Vaher sai MM-pronksi 1994. a. o-suusatamises ning Tõnis Erm samuti pronksi 2008 RO sprindis ja 2 hõbedat Euroopa meistrivõistlustelt. Juuniorid-noored on 1999. a. alates võitnud lausa uskumatu hulga igat värvi medaleid, olles – rõhutan – esimesed medalivõitjad, kelle arenguperioodis ei ole enam endise NL spordisüsteemi mõju! Sama võib kindlasti öelda ka Tõnis Ermi kohta, kes on 100 % self-made-man, olles saanud vaid teatavat tuge oma klubilt ja EOLilt.
   Oleks ülekohtune, kui ma siinkohal ei tooks välja erinevatel perioodidel meie orienteerumises domineerinud ja Eestile head nime loonud eliitvõistlejaid. Neid on tõesti palju, aga omal “valitsemisperioodil” olid nad säravad tähed, valitsedes tipus pikki aastaid. Ja teatud ajalises järjekorras – Madis Aruja, Arne Kivistik, Olavi Kärner, Mati Ojandu, Uku Annus, Jaan Miljan, Maire Raid, Tiina-Mai Pärnik, Johannes Tasa, Arvo Kivikas, Nikolai Järveoja, Anne Kiudorv, Marje Viirmann, Ede Ümarik, Riju Johanson, Külli Kaljus, Leho Haldna, Viivi-Anne Soots, Sixten Sild, Tõnis Erm, Olle Kärner. Need on noormehed ja neiud, mehed ja naised, kelle paremust on konkurentidel tulnud tunnistada nii kodustel radadel kui rahvusvahelisel areenil.
   Ei saa sügavamalt peatuda veel suurel hulgal olulistel sündmustel ja arengutel Eesti o-elus – näiteks orienteerumiskaartide arengul (sinkadest, valguskoopiatest ja must-valgetest fotokaartidest kuni tänapäevaste väga usaldusväärsete värvikaartideni, kusjuures 4 esimest spetsiaalselt o-võistlusteks tehtud värvikaarti trükiti 1966. a.), orienteerumisklubide tekkimisel (esimeseks on 1978. a. loodud Tartu OK Ilves), võistlussüsteemi arengul (omanäoliseima võistlusena võib näiteks tuua tänaseks 31 korda korraldatud Ilvesteate), suure hulga erinevate rahvusvaheliste tippvõistluste korraldamisel (mis on kulmineerunud juunioride MMvõistlustega) ja ilmselt veel mitmel muul märkimist väärival arengul.
   Kuid lõpetuseks toon välja oma hinnangu ühele meie orienteerumiselu lahutamatule osale – need on o-päevakud. Enamusele teadaolevalt said päevakud alguse 1964. a. Toomas Keremi eestvedamisel alustatud Tallinna tublide orienteerujate harjutusvõistlustest, kus eelmise võitja oli kokkulepitud ajal ja kohas järgmise korraldajaks (pro rajameistriks). Pisitasa toimusid need aasta-aastalt ikka edasi ning tasapisi kasvas ka osavõtjate ja stardikordade arv (1970. a. nt 1500 stardikorda). 1960ndate teisel poolel olin ka ise kümmekond korda neljapäevaku rajameistriks-lähetajaks-ajavõtjaks, enamasti kusagil metsas-kännu-otsas. Osavõtjate arv lähenes sajale või juba ületas selle. 1971. a. algatas tollane noor tallinnlane Toivo Kotov neljapäevakute korraldusuuendused, millest olulisemad olid erinevate võistlusklasside sissetoomine ja hooaja koondarvestus. Ja tabas täpselt naelapead! Osavõtjate arv hakkas kiiresti kasvama (juba 1971. a. 4100, 1981. a. 14 500, saavutades 1988. a. maksimumiks 22 246 stardikorda. Aasta-aastalt suurendati võistlusklasside arvu, kaasa hakkasid tulema teised Eestimaa piirkonnad. Tõe huvides tuleb öelda, et ka Tartu orienteerujad korraldasid juba 60ndate alguses nädalasiseseid treeningvõistlusi, regulaarselt püüti alustada 1966. a. ja 15 neljapäevapäevakuga. Sellest aastast on välja tuua ka kaks lõbusat seika – A4 formaadis paljundatud trükis teatas, et alustatakse töörahva neljapäevakutega, mille motoks oli trükitud “Orienteerumine kena komme, seda teeme jälle homme!” Kuid paraku see ettevõtmine takerdus ja uue hooga alustati Tallinna eeskujul 1972. a. ja siis juba pidurdamatult.
   Kuid päevakute levik ei piirdunud vaid Eestiga. Taoliste enamasti argiõhtupoolikutel toimuvaid regulaarseid sarju ei olnud enne Tallinna neljapäevakuid ei kusagil maailmas, isegi mitte Skandinaavia arenenud orienteerumismaades. Kui meenutuse alguses sai mainitud, et o-sport on Eestisse imporditud Soomest, siis meie omakorda andsime 1970ndatel aastatel Soomele päevakud. Meie orienteerumise pikaajaline toetaja Juhani Salmenkylä importis päevakute idee suurklubisse Helsingin Suunnistajat, kus Iltalehti toetusel alustati 1977. aastal Iltarasti võistlusõhtutega. Nii sponsorile kui toimumise ajale viitav nimi osutus äärmiselt õnnestunuks ja registreeriti hiljem nimemärgiks. Kogu idee sai Soomes kiire leviku ja võime öelda, et meie orienteerumisel on olemas oma Nokia! Päevakud levisid ka lõuna poole ning analoogselt Eestiga on ka Läti kaetud õhtuvõistluste ehk Magnets’ korraldamisega, Riias sealjuures aastaringselt.
   Ma julgen siin lõpetuseks öelda, et tänu päevakutele on meie orienteerumine nii elujõuline, et selle prioriteet pole sugugi vaid tipporienteerumises. Mis ka juhtuks, päevakute vitaalsus toetab orienteerumissporti ja on suuteline seda tegema ka materiaalselt. Mis järgmisest aastast nii juhtubki.
www.orienteerumine.ee -- eol(a)orienteerumine.ee -- Regati 1, Tallinn, Eesti 11911, Kontor: Kalevi 9B, Türi 72213, telefon +3726398681 +3725052240
KlubiSHS(CMS) it: Tak-Soft 2007-2009, ver:1.2 2015-1203 www.tak-soft.com , Disain: Sirje Lind