ALEKS KASKNEEM

(sünd. 30.06.1912 Narvas, surn. 9.05.1965 Tallinnas)

1. Eesti orienteerumissport ja Aleks Kaskneem. Eesti orienteerumise jaoks sai pöördeliseks 1959. aasta. Tuleb nõustuda Ilmar Kasega: Kui orienteerujaid ei olnud 1959. aasta algul Eestis veel ametlikult olemas, siis aasta lõpul seda enam väita ei saa. Üheks olulisemaks (kui mitte kõige tähtsamaks) faktoriks selles protsessis oli tol ajal Aleks Kaskneeme isik ja fenomen. Just Aleks Kaskneem oli 1959. aastal orienteerumisspordi komitee mõtte algataja ja selle esimene esimees ning Eesti meistrivõistluste organiseerija.

Juba varem 1950-ndate aastate algul oli ta üks nendest, kes siis olid Eestis uuesti äratanud ellu matkamise tava, veidi hiljem taastanud pärast paarikümne-aastast vaheaega meil orienteerumise võistlusspordina algul küll matkamise rüpes ja matkaspordi-võistluste nime all. Tema oli ka see, kes meil Eestis venekeelse toorlaenu turism suutis asendada omakeelse matkaspordiga (turismisektsioon muutus matkaspordisektsiooniks). Aleks Kaskneem koos entusiastidest mõttekaaslastega (alg-aastatel eeskätt Asta Rääk, Armult Reinsalu, Anto Raukas, Endel Jõgioja, Endel Isop) suutsid 1959. aastal välja võidelda esimesed Eesti meistrivõistlused orienteerumis-jooksus ja 1960. aastal orienteerumis-suusatamises, koostada võistlusmäärused, välja mõelda ning ellu rakendada spordijärgud, panna Eesti orienteerumisspordile organisatoorse aluse.

Aleks Kaskneem oli propagandist ja organisaator, kes genereeris uusi ideid ja põnevaid võistlusi (Asta Räägu mäletamisi 1960. aastal jüriöö-jooksu ja 1964. aastal suveöö-jooksu), kirjutas ise ja õhutas teisi kirjutama artikleid ajakirjanduse jaoks, koostas (koos Anto Raukasega) aastatel 1964 - 1965 orienteerumisspordi õpiku.

Ei saa unustada ka Aleks Kaskneeme osa väljaspool Eestit toimuvate o-spordi-protsesside mõjustajana ta oli Balti matkajate kokkutulekute ja Eesti-Leningrad matš kohtumiste organisaator, 1961.a. üleliidulise orienteerumisspordi-alase seminari (nn. Tartu detsembrikonverentsi) mõtte algataja ja üks korraldajatest.

Ilmar Kask on kirjutanud: Et orienteerumine sai meil õige suuna ja sisu, et esimesed meistrivõistlused peeti juba 1959. aastal ja et loodi föderatsioon, see on suuresti just Aleks Kaskneeme teene. Orienteerumine edenes Eestis isegi niivõrd hoogsalt, et see pälvis peaaegu ebatavalist tähelepanu ka väljaspool spordiringkondi. /.../ Muidugi oleks suur orienteerumissport Eestisse jõudnud ka Aleks Kaskneemeta. Ent natuke hiljem. Ja teisi teid mööda. Küllap oleksime algul Leningradi, Lätit ja teisi paikkondi vähem mõjustanud. Küllap oleks Eesti orienteerumine vähem ja teisel viisil mõjustanud kogu meie sporti, kehakultuuri, maastikku ning loodusesse suhtumist.

2. Kes oli Aleks Kaskneem? Lühidalt öeldes äärmiselt laiade huvide ja tohutu töövõime ning rikkaliku fantaasiapagasiga eestimeelne mees, kes otsis oma ideedele ja pulbitsevale energiale rakendust orienteerumise, matkamise, leiutamise, kodu- ja loodus-uurimise, aja- ning päriskirjanduse vallas, üheks südamelähedasemaks tegevuseks oli tal aga andmete kogumine Ants Laikmaa elu ja « pruutide» kohta. Kõige hämmastavam on, et ta sellise laiahaardelise tegevuse juures jõudis orienteerumise heaks nii palju ära teha! Seejuures oli tema energiline ja sihikindel tegutsemine palju asju kaaslastele juba ette lihtsamaks teinud.

Aleks Kaskneem oli lõpetanud Tallinna Tehnikumi, töötanud insenerina mitmes asutuses, olnud Tallinna ameti- ja tööstuskoolis õpetaja või direktor, elu lõpuaastatel (viimased kümme aastat) ajakirja Tehnika ja Tootmine osakonnajuhataja. Tema nimel oli 40 leiutist ja 3 autoritunnistust.

Ilmar Kask: Ma ei tea, kes Aleks tegelikult oli poeet, humorist, leiutaja, organiseerija või veel midagi muud. /.../ Olemuselt oli ta ideede-vakk. Ja loomulikult käisid tema ideed ka ajast ette. Kõiges aktiivne, eriti aga orienteerumise alal, milles ta nägi tulevikusporti. Aleks ainult ei kavatsenud kauget tulevikku ootama hakata, vaid püüdis omalt poolt asjade arengut maksimaalselt kiirendada. Võib-olla see saigi talle saatuslikuks.

Pinginaaber algkoolipäevilt Heinrich Kask (hiljem tuntud matkaja, suusataja ning skautmaster): Nõmme skaudirühmas olime pärast selle asutamist 1923. aastal koos Aleksi ja Ruudi Toomsaluga aktiivsemate hulgas, võtsime osa orienteerumis- ja luuremängudest kaardiga Tallinna ümbruses.

Anto Raukas meenutab nad olid Aleks Kaskneemega tihti rääkinud skaudi-liikumisest, matkamisest ja orienteerumisest sõjaeelsetel ja 1950-ndatel aastatel. Matkajate kokkutulekute eel olid nad arutanud, et ühed ja samad laagriplatsid (Pirita, Rannamõisa jne) enne ja pärast sõda peavad rõhutama tegevuse järjepidevust.

Ilmar Kask. Anname talle veelkord sõna: A. Kaskneem tahtis mõelda midagi põnevat välja ka « Kalevi» orienteerujate jaoks, 1964. aastal saigi suveöö-jooksust asja. Mehed ja naised startisid eri paikades, finiš is said nad kokku. « See on Koidu ja Eha kohtumine» , selgitas autor oma kavatsust. Juba pärast A. Kaskneeme surma, 1966. aastal, muudeti suveööjooks tema mälestusvõistluseks. Nii Tääksi kui ka hiljem Nüpli ja viimaseks jäänud Paunküla suvejooks kuulub siiski kõige emotsionaalsemate võistluste hulka, mida umbes 700 võistluse seast võiksin mainida. Selles suhtes ületavad nad jüriööjooksugi. Mõnikord, mõne suurema suunistusjuubeli puhul tasuks suveööjooksu tema hiilguses veel elustada. Kasvõi kord mitme aasta tagant.

Kui Kalevi 20. orienteerumisjuubeli puhul 1978. aasta suvel taheti jälle midagi uut pakkuda, siis muudeti Aleks Kaskneeme mälestuseks korraldatud suveööjooksu kardinaalselt kutsuti ellu paljude vanuse- ja järguklassidega kahepäevane rahvajooks jaanipäeva paiku, mis nimetati suvejooksuks ja kus idee järgi pidid kohtuma Eesti kõikide paikade orienteerumis-neljapäevakulised. Alul oli ka see võistlus Aleks Kaskneeme memoriaal, hiljem A. Kaskneeme osa unus ning võistlus jäigi Kalevi suvejooksuks. Kas poleks õige aeg jälle taastada võistluste esialgne nimetus?

Aleks Kaskneemel jätkus alati uusi ideid ja krutskeid nagu varnast võtta, oluline oli ka suhtlemisvajaduse rahuldamine ja asja emotsionaalne külg iseloomustasid teda tema kaasaegsed. Nii on Ago Vilo meenutanud Eesti - Leningradi esimeselt matš ilt 1960. aastal ühte humoorikat seika: Meie esindajaks ja delegatsiooni juhiks oli kadunud Kaskneem. Kui saabudes jaamast majutuspaiga poole liikusime, mina temaga pikaks veninud rivi lõpus, haugatas Aleks aegajalt kõrgel professionaalsel tasemel ja leningradlased ei suutnud kuidagi ära imestada, mis pagana koer meiega nii pikalt kaasa sörgib ja kus ta end seejuures veel nii osavalt peidab!

Loodusteadlane Eerik Kumari: Inimesena oli Aleks Kaskneem harukordselt seltskondlik, rõõmsatujuline ja ettevõtlik. Tulvil uusi kavatsusi ja ideid, nakatas ta nendega ka kaaslasi. Oma kõikevõitva huumori ja nakatava elurõõmuga oli Aleks Kaskneem oodatud külaline loodussõprade kokkutulekutel ja loodusuurijate päevadel. Paljudele on ta sealt meelde jäänud mõnusa naljavestjana ja toreda omaloomingulise luule esitajana. A. Kaskneeme töö jäi paljudel tema huvialadel pooleli. Kuid see, mida ta meiega koos töötades on suhteliselt lühikese aja vältel saavutanud, ei kustu tema kaasaegsete mälestustest.

Abikaasa Eda Kaskneem on teda iseloomustanud nii: Aleksil oli võimeid ja energiat ning peamiselt tahet s o o v i t u d asjade arengut maksimaalselt kiirendada. Aga samas on lisanud Anto Raukas: Aleks Kaskneem oli väga keeruline inimene ja kogu tema ühiskondlikus tegevuses oli isiklik ja mitteisiklik lootusetult läbi põimunud. Iseloomult oli A. Kaskneem küllalt jonnakas ja solvumisest võis vahel ka väga vajalikke asju pidurdada. Heino Mardiste tuletab teda meelde sõnaga autoritaarne. Seega jõuline ja vastuoluline natuur, nagu paljud suured isiksused tavalises elus ikka.

3. Aleks Kaskneeme osa Eesti orienteerumisspordis kokkuvõtlikult saab selle sõnastada nii:

  1. Ühendas enne- ja pärastsõja-aegse orienteerumisspordi (-harrastuse) ühiseks jätkuvaks protsessiks. Tõi üle varasemate põlvkondade kogemused ja ideed.
  2. Pani o-spordile Eestis 1959 - 1960 organisatoorse aluse - s.t. siit alates oli tegemist sihipärase ja eesmärgistatud tegevusega kindlapiirilise juhtorgani eestvõttel.
  3. Võitles välja Eesti meistrivõistlused o-jooksus 1959. aasta sügiseks ja oli I EMV organisaatoriks ning peakohtunikuks.
  4. Kirjutas palju orienteerumisalaseid ja matkamisega seotud artikleid ning koostas raamatuid. Tõeline propagandist.
  5. Tema emotsionaalne propaganda tõi orienteerumisradadele palju uusi huvilisi.
  6. Paljude uute ideede ja võistluste genereerija (näiteks jüriöö- ja suveöö-jooksud).
  7. Mõtles välja ja juurutas eestikeelset terminoloogiat.
  8. Tema algatas üleliiduliste orienteerumisspordi-protsesside Eesti-poolse mõjustamise, mida jätkasid nooremad põlvkonnad. Esimese üleliidulise nõupidamise (nn. Tartu detsembri-konverentsi 1961. aastal) kokkukutsumise idee pärineb Aleks Kaskneemelt.

Loomulikult oli Aleks Kaskneeme poolt kordasaadetu palju laiahaardelisem, tema tegevusega loodu Eesti orienteerumisspordi arengule märgatavalt põhjapanevam ja sügavama järelmõjuga, kui eelnevate kirjaridadega on suudetud esile tuua.

Loodan, et siin kirjapandu ärgitab tema vanu sõpru kirjutama temast põhjalikumalt ja tema tegevust analüüsivamalt, nii, nagu nad teda siis tundsid ja praegu mäletavad. Kokkuvõttes tegema seda, mida Aleks Kaskneem tahtis, aga ise enam ei jõudnud: Kindlasti mina või mu kaaslased kirjutame uue raamatu siis, kui ise oskame rohkem.

 

16. mail 1997

Mälestusi kogus ja vahendas

Vello Viirsalu