JULIUS TIISFELDT

Kes oli esimene orienteerumismeister Julius Tiisfeldt?

Esimese o-jooksu Eestis 19. juunil 1926 Pirital kaitseliidupäevadel võitis Tartu Ülikooli majandustudeng Julius Tiisfeldt. Tollaseid üle-eestilisi kaitseliidupäevade spordivõistlusi nimetati 20ndate aastate ajakirjanduses vahel ka kaitseliidu esivõistlusteks ning võitjaid meistriteks. Seega saame Julius Tiisfeldti pidada meie esimeseks orienteerumismeistriks.

Kes oli Julius Tiisfeldt? Väga lühidalt öeldes — sportlasena talendikas jooksumees, universiaadivõitja ning paljukordne Eesti meister, hilisemas elus politseikomissar ja politseikooli direktor. Kahjuks pole meie ajakirjanduses temast ja tema võistlemistest viimastel aastakümnetel üldse räägitud, seetõttu kirjutan temast veidi pikemalt. Seda enam, et tänavu möödub 75 aastat esimestest Balti üliõpilaskondade olümpiaadist (hilisema nimega SELLi mängud). 20ndatel aastatel peetud üliõpilasemängudel oli Julius Tiisfeldt jooksualadel (distantsid 400 m kuni tunnijooksuni) alati võitja ja auhinnasaaja.

Julius Tiisfeldt sündis 4. septembril 1904 Tallinnas pottsepa peres ainukese lapsena. Isa oli pärit Harjumaalt Vääna kandist, ema Viljandimaalt Tänassilmast. Juba kooliaastatel ilmnesid tal keeleanded (JT valdas viit võõrkeelt) ja äärmine korrektsus kõikides tegemistes. Pärast Tallinna Reaalkooli lõpetas ta 1926. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna majandus(kaubandus)teaduskonna, pärast seda veel politsei- ja sõjakooli. 1936. aastal eestistas ta nime Tiisfeldt Tiisväljaks. Politseikomissarina töötas ta Tallinnas, Narvas, Antslas, Raplas ja Haapsalus. Politseikooli direktoriks määrati ta 1939. aastal. Julius Tiisväli arreteeriti koos abikaasaga 14. juulil 1941 ning lasti maha 30. juunil 1942 Sverdlovski oblastis Venemaal. Praegu elavad Tallinnas tema abikaasa, tütar ja poeg ning viis lapselast.

Julius Tiisfeldt sai tuntuks 20ndatel aastatel ürgse talendiga jooksjana, koloriitse isiksusena ning vaheda sulega kirjamehena. Tema parimateks rahvusvahelisteks saavutusteks olid võit 1500 m jooksus ning 4 auhinnakohta ülemaailmsetel üliõpilasmängudel Varssavis. Balti riikide üliõpilasmängudel võitis Tiisfeldt aastatel 1924-1931 kokku 7 esikohta. Julius Tiisfeldt oli väga laia diapasooniga jooksutalent, kellesarnast kohtab harva — teda loeti Tsaari-Venemaa parima maileri Johannes Villemsoni mantlipärijaks. Esimesed kaks Eesti meistritiitlit võitis JT 19-aastasena 1924.a suvel 1500 m ja 5000 m jooksudes. Järgnevatel aastatel läks JT üle lühematele distantsidele. Oma parimad võidud sai ta 800 meetris (5 meistritiitlit ja 3 auhinnakohta). Eesti meistriks tuli ta ka 200 m ja 400 m jooksus. Koos teatejooksudega võitis ta Eesti esivõistlustel 41 auhinnakohta (distantsidel 100 m kuni 10000 m, tunnijooksus ja murdmaajooksus), nendest 21 olid esikohad (200m kuni 5000 m). Et ta startis igal võistlusel mitmel jooksualal, kutsuti teda meetriõgija Lull. Eesti rekorditabelisse sai ta oma nime kirja 19 korral (sellest 5 korda 800 m jooksus), seejuures jooksis ta 100 m 11,0 (enne Ruudi Toomsalu oli see tulemus 20 aasta vältel Eesti rekordiks). Kõige kõrgemalt koteeriti tema 400 m ja 800 m aegu 51,0 ja 1.58,7. Tema 1924. a ühe tunniga joostud 16,5 km on tänapäevalgi pikamaajooksjatele parajaks pähkliks.

Orienteerumisjooksus startis Julius Tiisfeldt kahel korral — 19. juunil 1926 Pirital ta võitis, samal sügisel Kaagveres katkestas. Pirita jooks peeti praeguse motoringraja S-kurvi ja Metsakalmistu vahelises männimetsas. Ligi 5 km pikkusel rajal oli 5 KPd kohtunikega, kelle käest tuli punkti läbimise kohta võtta sedel. Et KPd paiknesid teede ja sihtide kõrval, sai raja läbida mööda teid-sihte joostes. Seetõttu pole ka imekspandav võitja suur kiirus — linnulennulisele kilomeetrile kulus tal 6 minutit. Orienteerumisjooksu võitja sai Tallinna linnavalitsuse kullatud hõbekarika.

Julius Tiisfeldt on auhindu võitnud üle 300, nende seas on Poola rahandusministri eriauhind Varssavi üliõpilasolümpiaadilt ja kaks Riia linna karikat (mille jäädavaks omandamiseks pidi mõlemal korral võitma kolm korda 100+400+1500 m, seega kokku kuuel aastal). Peaaegu kõik auhinnad läksid kaduma, kui JT arreteeriti.

Koloriitse isiksuse ja ürgse jooksutalendina oli JT 20ndatel aastatel rahva hulgas väga populaarne. Näiteks 1930. a parimate sportlaste rahvaküsitlusel kogus ta neljanda punktisumma.

Lõpetuseks kaks lugu tema võistluskaaslaste sulest. Kaugushüppaja Johannes Pillikse (kirjanik Eerik Laidsaar) räägib JT kartmatusest ja sirgeseljalisusest — ei ta peljanud kedagi, kui tal õigus oli. Kui Eesti koondis 1927. a kolmik-maavõistlustel Varssavis sisemiste lahkhelide tõttu ootamatult lätlastele kaotas, otsustas PKV ordu (P-sse kukkunud vennad) koondilasi «väärikalt» Tallinnas vastu võtta. Kõik «junnlased» astusid aga rongilt vaikselt enne Tallinna maha ning PKV orduvennad said Balti jaamas tervitada üksnes Julius Tiisfeldti: Armas orduvend… Tiisfeldt ei lasknud ennast sellest häirida: Põle mina teile kellegi vend, mina jooksin oma jooksud Varssavis ikka ära ja tulin parematele kohtadele kui varem kalkuleeritud. Et meeskond kaotas, see pole minu süü ja mina meeskonna eest ei vastuta. Lausunud need sõnad, jättis ta orduvennad pika ninaga perroonile.

Teises loos on sprinter Ruudi Toomsalu meenutanud, et Tiisfeldt võis hoogu sattununa oma juttudega varju jätta isegi sellise kuldsuu nagu Felix Beldsinsky või Johannes Pillikse. Kui läks aga kookide võidusöömiseks, sõi ta laua alla isegi raskekaalulised kuulitõukajad.

Nõos, 11. juunil 1998 Vello Viirsalu

Nõos, 5. augustil 2000