Kes on kahe esimese maavõistluse võitja Ago Vilo?

Ago Vilo sündis 14. septembril 1933 sõjaväelase perekonnas Tallinnas. Leningradi Mäeinstituudi lõpetas 1957. aastal mäeinsener-geoloogina sisuliselt geotehnikainsenerina. Seejärel töötas 1957-1979 Eesti Tööstusprojektis ja 1979-1991 Riiklikus Ehitusuuringute Instituudis oma erialal. Aastail 1991-1999 oli EV Välisministeeriumi nõunikuks Kes-Euroopa poliitika küsimustes. Aastakümneid oli omaaegse pinnaseprobleeme lahendanud Ehituskomitee Geotehnikakomisjoni esimees, 1978. aastast NSVL TA Ehitusgeoloogia Nõukogu liige. Aastail 1969-1994 juhtis Tartu ülikoolis ehitusgeoloogide ettevalmistust, õpetades ise mitmeid ehitusgeoloogia alaseid distsipliine, samuti pinnasemehaanikat ja Eesti geotehnikat. Avaldanud mõlemal erialal raamatuid ning sadakond artiklit, töötanud välja eestikeelset terminoloogiat ja Eesti pinnasenorme, organiseerinud koostööd Baltikumi ja Soome ehitusgeoloogide ning geotehnikainseneridega. Huvialaks poliitika (1961. aastast väliskommentaator, põhiliselt Eesti Raadios). Eestis tutvustanud eriti Tš ehhoslovakkiat, Tš ehhimaad, Slovakkiat ja Poolat. Omaaegse Tš ehhoslovakkia Ühingu, hiljem tema järeltulija Tš ehhi Seltsi esimees, Euroraili Ühingu (Helsingi) juhatuse liige, Eesti Geotehnika Ühingu auliige, Poola Kuldse Teeneteristi kavaler.

Ago Vilo andis ise sellise iseloomustuse oma tegevusele: Elus on vast parim mõiste « geotehnika» toomine Eestisse, eriala kinnistamine siin, umbes 60 ehitusgeoloogi ettevalmistamine TÜ-s, samuti osalemine rahvusvahelises erialakoostöös tutvustamaks Eestit. Hobiks-vahelduseks on olnud 5-6 tuhat poliitikakommentaari ja seisukohta + paarsada raadiosaadet, kaasa arvatud Stereopühapäevade saatejuhi roll. Põhimõttelise parteitu jaoks oli vene ajal aegajalt isegi lausa närvikõdi, ekstreemspordi taolist (nii mõnigi kord oli asi noateraserval, aga õnneks läks isegi 20.-21. augustil 1991, kui istusin vaheldumisi nii eesti- kui venekeelse mikrofoni ees). Ja kõigile ähvardustele vaatamata 1968-1969 Tš ehhoslovakkia asjade võimalikult tõepärase tutvustamise pärast mikrofoni ikkagi käest ei võetud (ähvardati küll), Raadiomaja ülemused oli siiski mõistvad mehed.

Abikaasa Urve Vilo /sünd. Mägi/ on ehitusinsener (lõpetanud EPA), töötanud põhiliselt Eesti Tööstusprojektis, praegu ehitusjärelevalves Haabersti linnaosavalitsuses Tallinnas. Urve oli omaaegne Eesti 800 meetri tippjooksja, matkamise ja orienteerumisega hakkas tegelema 1950ndatel aastatel, startis ka esimestel Eesti meistrivõistlustel 1959. aastal. Lapsed: vanem tütar Elle Vilo-Struthers on lõpetanud TPedI ja disaini kolledž i Calgarys, elab Austraalias; poeg Jaak Vilo on raalteabetöötlusteoreetik (lõpetas TÜ 1991), töötab Euroopa Geeniuurimiskeskuses Cambridge'is; noorem tütar Kaja Vunder tegutseb modellinduses, elab Londonis.

Orienteerumisega hakkas Ago Vilo tegelema 1958. aastal Rain Lahtmetsa õhutusel. Tema oli kahe esimese Eesti - Leningradi maavõistluse võitja (1960 ja 1961), Eesti esimene edetabelivõitja 1961. aastal. Ago Vilo oli EOFi presiidiumi liige, 1962. aastal koolinoorte spordiühingu Noorus o-sektsiooni rajaja ning selle esimene esimees, Eesti Tööstusprojekti karikale peetud populaarsete noorte o-võistluste organiseerija, tegutsenud ka koolinoorte ja kehakultuuriõpetajate o-treenerina.

Arvamusi ja hinnanguid

Arne Kivistik iseloomustas Ago Vilo orienteerumisstiili: Tüüpiline «kindla peale» orienteeruja. Tänu sellele oli kahel korral edukaim võistleja matš kohtumisel Leningradiga. Liikumistee valikul püüab vältida segaseid olukordi, kus teised «otseminekuga» rohkesti aega raiskavad. Lahtisel rajal võisteldes vähenevad tema «kindla orienteerumise» eelised.

Ago Vilo ise arvab: Aga taktika oli mul tõesti raudne, kindla peale väljaminek, ja võibolla ka närvid tartlastest veidi kõvemad neil kippus tõesti olema kas «jopastab» või ei (Kasel ütlesid nähtavasti just Eesti-Leningradi II maavõistlusel 1961 närvid lõpus üles võit oli ju lausa käega katsuda!). Orienteerumises oli mul vast tipuks esikoht esimeses Eesti edetabelis 1961 (stabiilsus läbi kogu hooaja, suuri purakaid küll polnud!). Tulenes see ilmselt mu kindla peale väljamineku taktikast vähegi olulisematel (meeskonnaarvestusega) võistlustel, kus ei pidanud vastuvõetavaks «ehk näkkab või käsi kullas - käsi mullas» strateegiat. Jõupuudust mul ju polnud, ilmselt olin üks tugevamaid jooksjaid ikkagi pika- ja ka keskmaajooksja /parim koht juunioride III Eestis/, I järgu suusataja peale selle.

Loo lõpetame Ago Vilo tänase hinnanguga 1960ndate orienteerumisoludele: Aga eks oma osa oli siin ka tollastel ääretult nigelatel kaartidel, sageli ainult skeemidel Põhjamaadest olime tookord AASTAKÜMNEID maas! Noh ja need head-vead polnud ainult minu osaks, jama oli kõigil ühtemoodi kaelas (võibolla jämedat otsa enda käes hoidnud tartlased/tudengid olid tookord siiski veidi närvilisemad kui mina). Minu kaardioskuste taga oli koolipoisipõlve aegne suvine rahateenimine kuivendussüsteemide passistamisel, üld- ja ehitusgeoloogia-praktikumid instituudipäevil, kahurväeohvitserikoolitus ning muidugi ka projeteerimis-uurimiskogemused aga ega see ülinadides olukordades suurt kah enam aidanud, juhuslikkuse moment oli ääretult suur, valitud liikumisteest johtuv, kus vahel võisid ootamatult tont teab millise puraka otsa sattuda (ja teine läks vahel ainult sajakonna meetri kaugusel nagu tramm mööda rööpaid; vigastest punktidest /ka see oli probleem/ parem ei räägigi tänastele tegijatele võib see lausa muinasjutuna tunduda, aga tookord oli kurb tõelisus!). Head oli siiski muidugi ka: olime entusiastid ja suur osa lausa fanaatilist trügimistahet täis, ka organiseerimistöös, kaasa arvatud nõukogude võimust tulenevate tõkete murdmisel. Ning ühtekuuluvustunne oli enamuse jaoks tugev! Meieta oleks võibolla nii mõnigi asi praegu teisiti.

Nõos, 21. juunil 2000 Vello Viirsalu