ÕPIME ORIENTEERUMA!
o-logo
Orienteerumine kooli õppekavas
Abiks kehalise kasvatuse õpetajatele


Millest alustada?
1. Objektide piltlik ettekujutus. Pildist kaardiks
2. Kaardi värvid ja lihtsamad tingmärgid
3. Kaardi orienteerimine, oma asukoha määramine
4. Liikumine mööda joonorientiire
5. Kompassi kasutamine kaardi orienteerimiseks, ilmakaared
6. Kõrgusjooned, mõõtkava, teevalik
7. Asimuut, kompassi kasutamine suunajooksuks
8. Liikumine reljeefivormide ja suunajooksu abil
Harjutused


MILLEST ALUSTADA?

Hankida kompass, õppida ära asimuudi järgi liikumine, mõõta kaardilt teepikkus - ning astuda/joosta, kuni soovitud punkt vastu tuleb! Aga tavaliselt sel moel punkti ei tule…

Metsas pole võimalik nii sirgjooneliselt liikuda ega ühtlase pikkusega samme mõõta. Loomulikult peab oskama suunda määrata ja läbitava tee pikkust hinnata, kuid kõige olulisem on kaardist aru saada, osata seda maastikuga võrrelda ning selle järgi otsustada, kuidas-kuhu liikuda.

Orienteerumise õpetamisel on hea kasutada nn. trepimeetodit. See tähendab, et alustame lihtsamate põhioskuste õpetamisest ja liigume samm-sammult keerulisemate oskuste omandamisele, justnagu treppi mööda kõrgemale astudes.

Tegelikult on vaja omandada veel üks oskus, enne kui üldse orienteerumisõpetusega peale hakata - see on oskus maastikul liikuda ja käituda, nii et loodus kahju ei saaks. See ei ole kõigi jaoks iseenesest mõistetav, nii et üks põhjalik vestlus loodushoiu teemal kulub igal juhul ära.

Paljudel on enne orienteerumisega alustamist vaja ka metsaga kohaneda, et seni ainult linnatänaval liikunud laps julgeks teerajalt kõrvale võssa astuda ega kardaks ämblikuvõrke.
Sisukord

1. OBJEKTIDE PILTLIK ETTEKUJUTUS. PILDIST KAARDIKS

Kaart on maastiku vähendatud kujutis ülaltvaates. Mida kõrgemalt vaadata, seda väiksemad paistavad esemed. Objektide piltlik ettekujutusvõime on orienteerumiskaardi mõistmise aluseks.

Kõigepealt proovime lihtsaid esemeid (pinal, pliiats, tass) kaardile joonistada. Kõige lihtsam on nad näiteks maha panna ja ülalt alla vaadata, mis osad (nt. tassil) nõnda nähtavad on, mis mitte.

Kui palju me eset paberil vähendame - näitab mõõtkava. Tassi pole meie kaardil vähendatud. Kui aga joonistame näiteks pliiatsi paberile poole lühemana, siis on mõõtkava 1:2 ehk äraseletatult:

ühele sentimeetrile kaardil
(= pliiatsi kujutis paberil)
vastab kaks sentimeetrit maastikul
(= pliiats põrandal)

Mõõtkava mõttest paremaks arusaamiseks võib proovida esemeid vaadata näiteks maas kükitades ja toolil seistes - mida kõrgemalt vaadata, seda väiksemad asjad paistavad, st. seda rohkem on neid vähendatud ja seda suurem on mõõtkava.

Järgmise sammuna proovime "kaardistada" esemeid piltide või mälu järgi, joonistame ülaltvaates näiteks - auto, televiisori, lilled, maja jne.

Klassi- või saalikaart on samuti vähendatud pilt ülaltvaates. Klassis olevaid esemeid kaardile kandes tuleb mõelda, kas näiteks toolijalad ülalt vaadatuna paistavad. Mõõtkavaks on hea kasutada samme, nt. iga paarissamm võrdub kaardil ühe sentimeetriga.

Harjutamiseks võib veel joonistada kaardi oma toast, kogu korterist, koduõuest vm.

      Esimesel trepiastmel tuleb:
  • osata esemeid ja lihtsamaid alasid ülalt vaates ette kujutada ja skemaatiliselt paberile joonistada;
  • aru saada mõõtkavast - kaart on maastiku vähendatud kujutis.
Sisukord
2. KAARDI VÄRVID JA LIHTSAMAD TINGMÄRGID

Orienteerumiskaardil kasutatakse üle maailma samasuguseid kokkuleppelisi värvilisi tingmärke. Kaardilugemise eelduseks on nende märkide tundmine. Koolikaardil kasutatakse ka veel mõningaid erinevaid märke, kuna suurema mõõtkava tõttu on võimalik kaardile panna ka selliseid objekte (üksikud põõsad, peenrad, võimlemisriistad jm.), mida tavaliselt orienteerumiskaardile ei kanta. Sellisel juhul märgitakse nende erimärkide seletused kaardinurka. Klassi- või saalikaardi joonistamisel lepitakse tingmärkides lihtsalt omavahel kokku või lisatakse seletused kaardi serva.

Orienteerumiskaardil kasutatakse kuut värvi tingmärke:

MUST metsateed ja rajad, sihid, kivid, kaljud, majad jm. ehitised, varemed, aiad, loomade söödasõimed, tornid
PRUUN künkad, lohud, augud jm. maapinnavormid, asfaltteed
SININE kõik vesised alad - sood, kraavid, ojad, jõed, järved
KOLLANE lagedad alad (kollakasroheline - õuemaa, kuhu ei tohi minna!)
ROHELINE tihnikud, üksikud puud
PUNANE rada, kontrollpunktid, stardi- ja finishikoht

    Tingmärkide õppimiseks ja õpetamiseks kasutage:
  1. oma kodukoha orienteerumisklubi abi,
  2. geograafiaõpikuid,
  3. internetimaterjale

Tingmärke ei ole mõtet korraga püüda selgeks õpetada, esialgu tasub piirduda ainult põhimärkidega, mis nt. eelpool tabelis loetletud.

      Teisel trepiastmel tuleb:
  • teada, mida tähendavad erinevad värvid orienteerumiskaardil;
  • tunda lihtsamaid tingmärke.
Sisukord
3. KAARDI ORIENTEERIMINE, OMA ASUKOHA MÄÄRAMINE

Puzzle-tükike sobib oma kohale vaid ühtepidi. Samamoodi on kaardiga - see sobib ümbritseva maastikuga vaid siis, kui kaart on õiget pidi käes.

Pildil seisavad lapsed puu all ja vaatavad maja poole, laste asukoht kaardil on märgitud kolmnurgaga. Esimene kaart on maastiku järgi suunatud, teine kaart on valepidi.

Kaardi orienteerimine maastiku järgi tähendab seda, et meist paremal pool näha olevad objektid on ka kaardil meie asukohapunktist paremal ja vasakul paistvad objektid kaardil samuti vasakul. Kui kaardi järgi läheb meie asukohast metsatee otse edasi, siis peaksime kaardilt silmi tõstes enda ees seda teed nägema. Kui edasi liikudes on vaja pöörata teeristist paremale, siis tuleb ka kaarti samavõrra pöörata, et see taas maastikuga vastavuses oleks. Kaardi õigesse suunda keeramise ja õiges suunas hoidmise vajadust peab pidevalt rõhutama ja kontrollima, sest kui õpilased seda ei omanda, ei tule orienteerumisest midagi välja. Kaardi hoidmisel tasub algusest peale harjutada pöidlavõtet - st. pöial peab olema alati oma asukohal. Kui maastikul asukoht muutub, tuleb ka kaardil pöialt edasi nihutada.

Kaardi keeramist vastavalt liikumisele on soovitav algul õpetada vaid maastiku (mitte kompassi) järgi, et põhimõte kõigepealt selgeks saaks.

Kaardi orienteerimist saab harjutada igasuguste kaartide ja skeemidega: klassi-, saali-, kooliõue, linna- või päris orienteerumiskaardiga.

      Kolmandal trepiastmel tuleb:
  • aru saada kaardi orienteerimise vajadusest;
  • osata kaarti õiges suunas käes hoida ja liikumissuunale vastavalt keerata;
  • osata kaardil oma asukohta määrata.
Sisukord
4. LIIKUMINE MÖÖDA JOONORIENTIIRE

Joonorientiir on maastikul selgelt eralduv tee, rada, siht, põlluserv, elektriliin, kraav, selgepiiriline sooäär või muu objekt, mida mööda algaja orienteeruja võib ilma vaevata liikuda ja kaardilt hõlpsasti jälgida.

Kõik algajate rajad tuleks planeerida sellisel tasemel, et punktideni saab jõuda joonorientiire mööda. KP-d ei pea kõik olema joonorientiiril (nt. ainult teeristis), kuid punkti objektid peaksid liikumisteelt nähtavad olema (nt. küngas tee kõrval, kivi kraavikaldal). Parim rada on selline, mis pakub valikuid - oskajad saavad otsemat teed pidi, vähesema oskusega kasutavad lihtsamat, kuid pikemat liikumisteed.

Esimesed orienteerumisrajad koolitunnis võiks planeerida nii, et õpilane peab punktini jõudmiseks tegema vaid ühe valiku - kui ta mingis teeristis teeb õige otsuse, siis seda valitud haru mööda liikudes jõuabki punktini, vahepeal enam teed valima ei pea. Keerukuselt järgmine samm on mitme valikuga etapid - teel punktini tuleb otsuseid langetada mitu korda.

Kooliorienteerumises võib kasutada mistahes kaarte - kooli-, linna-, põhikaarte, vanade generaalplaanide koopiaid, mida saab täpsustada ja korrigeerida. Muidugi on suurepärane, kui läheduses leidub ka päris orienteerumiskaarte. Kui maastik on algajatele raske ja teid vähe, võib harjutamiseks kasutada nt. nööri- või tugirada (vt. harjutused 21-22).

Kui võimalik, hankige (orienteerumisklubist või Eesti Orienteerumisliidust) koolile punktitähiseid ja kompostreid. Kompostrite asemel võib raja läbimise kontrolliks kasutada ka värvipliiatseid, kuid need on õpetaja jaoks tülikamad ja teiseks, ei kasutata värvipliiatseid päris orienteerumisvõistlustel enam kusagil. Tänasel päeval on ka kompostrid "aegunud", suurvõistlustel kasutatakse elektroonset märkesüsteemi, kus võistlejal on näpu küljes pulgake, mis igas punktis vastava aluse (jaama) avasse tuleb torgata. Finishis saab võistleja trükitud lehel oma tulemuse koos kõigi etapiaegadega.

      Neljandal trepiastmel tuleb:
  • osata läbida lihtsat orienteerumise õpperada.

NB! See ongi tase, mida eeldatakse põhikooli õppekavas.

Kõrgemad trepiastmed lihvivad orienteerumisoskusi, millega võiks tegelda gümnaasiumiastmel.
Sisukord

5. KOMPASSI KASUTAMINE KAARDI ORIENTEERIMISEKS, ILMAKAARED

Orienteerumise aluseks on kaardilugemine. Kompass on abivahend suuna kontrollimiseks ja suunasliikumiseks.

Ilmakaared peaksid õpilastel selged olema juba teistest tundidest. Siiski tasub neid üle korrata. Juhi tähelepanu, et:

  • orienteerumiskaardi ülemine serv on alati põhjasuunas.



  • Vanematel kaartidel on põhja-lõunasuuna joontel ka nooled, osutamaks, kuspool on põhjaserv. Praegustele kaartidele enam nooli ei joonistata. Kõik tekstid kaardil (ka punktinumbrid) on põhjasuunalised.

    Lapsed võivad kergesti kaardi põhjaserva otsusega eksida, eriti kui kaart on kokku murtud, nii et trükikirjad kusagilt ei paista.

  • päike on hea kompass. Jooksu alguses tasub vaadata, kus päike parasjagu on ja milline kaardi serv või nurk tuleb alati päikse poole keerata.

Kuigi eespool on rõhutatud, et kaarti peab oskama õigeks keerata ümbritseva maastiku järgi, on siiski mõistlik kompassiga suunda üle kontrollida. Sellel trepiastmel on paras aeg kompassi tundma õppida. Esialgu piisab sellest, kui vaadata kompassi nõela järgi põhjasuunda ja kontrollida, et kaart ikka õiget pidi ette sai. Raskematel radadel on vaja kasutada ka täpset suuna järgi liikumist, aga sellest pisut hiljem.

Kompassi peab käes hoidma õigesti: nöör on ümber käe, kompassi kand (nõelakarbi osa) randme poole. Suuna vaatamise ajal peab plaat vabalt horisontaalasendis olema. Kui kompassi kallutada, ei tarvitse ta enam õiget suunda näidata.
Sisukord

6. KÕRGUSJOONED, MÕÕTKAVA, TEEVALIK

Orienteeruja peab liikumiseks valima tee, mida mööda võiks kõige kiiremini ja kindlamini jõuda ühelt objektilt teisele. Teevalik toimub meie kujutluses: kaardi abil kujutatakse ette pilt maastikust ning püütakse hinnata, milline liikumisvariant viib (oma oskustele vastavalt) kõige kindlamini kohale.

Erinevaid teevalikuvariante võib võrrelda juba klassikaardil, kus pinkide vahel laveerimiseks ja soovitud punktini jõudmiseks on samuti mitmeid võimalusi. Klassikaardil on hea näidata, et otseminek ei ole alati kõige mõistlikum ega ka mitte alati lubatud (üle pinkide minek klassis võtab aega = tihniku läbimine maastikul samuti; üle pinkide ronimine pole üldse paslik = üle haritud põldude minek maastikul on samuti keelatud).

Maastikul võib teha harjutusi, kus grupid liiguvad etappidel erinevaid variante mööda, pärast võrreldakse ja analüüsitakse tulemust.

Kõrgusjoonte abil kujutatakse erinevaid maapinnavorme ja näidatakse nende suhtelist kõrgust. Kõrgusjoonte tähendust on lihtne selgitada kihilise tordiga. Kui nt. 3-kihilise pulmatordi ühepaksused rattad asetada üksteise peale, siis sünnib kolme joonega mägi, mis ülaltvaates näeb välja selline:

Kaardil kujutatakse maapinnavorme ja nende kõrgust täpselt samal põhimõttel, kuigi nii sümmeetrilisi mägesid metsast ei leia, tegelikud vormid on märksa keerulisemad.

Tavaliselt tähendab joonte vahe orienteerumiskaardil 5 või 2,5 meetrist kõrgust. Kõrgusjoonte vahe kirjutatakse kaardi mõõtkava kõrvale, nt. h=2,5 m.

Kõrgusjoontest arusaamine nõuab head kujutlusvõimet. Õppimisel võib abiks kasutada liivast või plastiliinist maastikumaketti, kus saab erineva kujuga mägesid, lohke, orvandeid ja ninasid vormida ning neid kaardipildiga võrrelda.

Ühisel maastikuretkel saab võrrelda kaarti ja tegelikke pinnavorme metsas. Kooliorienteerumises pole vaja keskenduda keerulise mikroreljeefi mõistmisele, eelkõige tuleks selgeks saada üksikud, selgelt eralduvad vormid ning kõrgusjoonte üldine tähendus:

  • mida rohkem jooni, seda kõrgem mägi või sügavam lohk;
  • mida tihedamalt jooned koos on, seda järsem nõlv.

Kõrgusjoonte mõistmisele aitavad kaasa kaardipildi ja profiili võrdlemise harjutused:

Lohkudele märgitakse sissepoole langujooned, samasuguste joonekestega tähistatakse mäenõlvadel languse suunda, nt. orvandeid:

Positiivsetele vormidele (küngastele) langujooni ei märgita, kuigi mõnedelt vanadelt kaartidelt võib neid veel leida.

Teepikkust peab oskama üldjoontes hinnata ka lihtsamate radade puhul. Algajad orienteerujad teevad tihti selle vea, et kui õige teeharu on välja valitud, siis joostakse seda mööda, kuni jaksu jätkub, ja alles siis vaadatakse, kas ehk mitte palju ei saanud…

Kooli saalis, staadionil ja linnakaardil tasub teha kauguse hindamise harjutusi, et lapsed tajuksid silmaga mõõtes, kui pikk on umbes 50 või 100 meetrine lõik. Eriti oluline on jooksumaad teada, kui tuleb metsas ainult kompassi toel (asimuudiga) liikuda.

Teepikkuse mõõtmiseks kasutatakse paarissamme. Kuid igaüks peaks proovima ja meelde jätma, kui palju paarissamme tal 100 m läbimiseks kulub, seda nii teed mööda joostes kui metsas liikudes. Keskmiselt arvestatakse 100 m kohta 40 paarissammu teerajal ja 60 paarissammu maastikul liikumiseks.

Mõõtkava on õpilased samuti juba teistes tundides (geograafia, matemaatika) õppinud. Meelde tasuks jätta levinumad kaardimõõdud ja nende tähendus:

1 : 5 000 tähendab, et 1 cm kaardil = 50 m maastikul
1 : 10 000 tähendab, et 1 cm kaardil = 100 m maastikul
1 : 15 000 tähendab, et 1 cm kaardil = 150 m maastikul
Sisukord
7. ASIMUUT, KOMPASSI KASUTAMINE SUUNAJOOKSUKS

Vahetevahel tuleb rajal kasutada täpset suunajooksu, algajatel vähem, tipporienteerujatel peaaegu kogu raja vältel. Selleks peab oskama kompassile õiget suunda (asimuuti) peale keerata ning selle suuna järgi liikuda.

Kaardilt kompassiga suuna võtmiseks tuleb teha kolm operatsiooni:

1. Ühenda punktid kompassi külje abil, nii et kompassi kand on selle punkti pool, kust liikuma hakkad.

2. Hoia kompassi vastu kaarti ja pööra nõelakarpi, nii et läbi karbiketta paistvad suunajooned jääksid kaardil olevate põhja-lõunajoontega paralleelselt. Kontrolli, et karbi põhjasuunamärgid (kaks jämedat träpsu) oleksid kaardi põhjapoolse serva suunas, mitte vastupidi.

3. Võta kompass kaardilt kätte horisontaalasendisse. Keera ennast aeglaselt koos kompassiga seni, kuni kompassi nõela põhjaots jääb nõelakarbi põhjasuuna-träpsude vahele. Tõsta pilk ja vaata kompassi plaadiga samas suunas - see ongi vajalik liikumissuund.

Jooksu ajal peab hoidma kompassi vabalt käe peal ja kontrollima, et nõel püsiks põhjasuuna-märkide vahel, siis on liikumissuund õige.

Selliselt täpse asimuudiga saab liikuda üksnes lühikesi etappe, sest metsas puude vahel laveerides kipub ikkagi suund veidi muutuma. Kui asimuut on kompassile peale keeratud, tasub liikumissuunas mõni objekt (nt. eralduv puu) nägemisulatuses välja valida, milleni liikuda ja kus uuesti suunda kontrollida.

Orienteerumises kasutatakse ka nn. üldsuunas jooksu. See tähendab, et keeratakse küll asimuut peale, kuid seda jälgitakse suurelt kiiruselt vaid üldjoontes, või siis määratakse liikumissuund umbkaudselt nõela asendi järgi (nt. lõunasuunas, või lõunasuunast pisut paremale hoides, risti nõelaga vms). Selliselt joostakse mingi püüdva orientiirini - teerajani, põlluserva, suure mäenõlvani jne, kus täpsustatakse asukohta ning liigutakse edasi punktini juba täpselt kaarti lugedes.
Sisukord

8. LIIKUMINE RELJEEFIVORMIDE JA SUUNAJOOKSU ABIL

See oskus nõuab väga head kaardilugemist, reljeefivormidest arusaamist, aga ka üldsuunas ning täpse asimuudiga liikumine peab olema selge. Harjutada tuleb kõiki eelpool kirjeldatud oskusi, treenida nii pead (kaardilugemisharjutused, võistluste analüüs) kui jalgu (kiirus- ja vastupidavustreening) ning pea ja jalgade koostööd (et ei jookseks kiiremini, kui mõte järele tuleb!).

Orienteerumisprotsess kokkuvõtvalt:

Kaardi järgi luuakse kujutluspilt etapil ees ootavast olukorrast tehakse teevalik kaardi ja maastiku võrdlemise abil ja kompassi kasutades viiakse teevalik ellu KP

Sama operatsioonide järgnevus kaart kujutluspilt teevalik teostus kehtib nii tipporienteerujate kui harrastajate puhul. Erinevus on vaid sooritustempos.

Tipporienteeruja eesmärgiks on sujuv orienteerumine - kõik protseduurid toimuvad jooksu pealt. Algajal oleks mõistlik aeg-ajalt peatuda, et rahulikult kontrollida oma otsuste õigsust. 5 sekundit seismist ja kaardivaatamist tundub olevat väga pikk aeg, kuid hoopis hullem on, kui kiirustamise tõttu tehtud valeotsus 5 minutiks kusagile ekslema viib!

Orienteerumisvilumus tuleb pikaajalise harjutamise ja kogemusega, kuigi eksivad kõik, ka "vanad tegijad". See on omamoodi orienteerumise võlu - pärast võistlust pikalt seletada: "kui ma oleksin siit läinud… ja kui ma seda viga poleks teinud… siis ma oleksin võitnud…"

Peamine on omandada orienteerumise põhioskused, selleks:

  • et osata mistahes kaarti (ka maanteekaarti) lugeda ja selle järgi liikuda,
  • et metsas hakkama saada ja võõra maastiku ees mitte hirmu tunda,
  • et lisada üks meeldiv harrastusvõimalus oma hobide nimekirja, millega võib tegelda elu lõpuni.
OKAS PÄKKA, ütlevad orienteerujad.
Ja veel ütlevad nad, et
ORIENTEERUMINE ON VIIS ELADA!

Sisukord
HARJUTUSED
  1. Vaadelge koos õpilastega mingit orienteerumiskaarti, otsige sealt erinevaid tingmärke ja kirjeldage, mida need tähendavad.


  2. Samasugune vaatlus lähimaastikul. Esialgu ärge pöörake tähelepanu keerulistele reljeefimärkidele (orvand, nina jm.), vaid piirduge lihtsate ja arusaadavatega (küngas, lohk).


  3. Õpetaja nimetab tingmärgi või tingmärgikombinatsiooni (maja järve ääres, kivi oja kaldal jm), õpilased joonistavad. Võib teha teatevõistlusena, nii et saali ühes servas on suur paber tingmärginimetustega, kuhu võistlejad käivad kordamööda nõutud märki joonistamas.


  4. Teatevõistlus: saali servas on suur paber, millele iga võistkond joonistab tingmärke, nt. 3 musta, 3 sinist ja 3 pruuni tingmärki.


  5. Aja peale joonistatakse erinevaid tingmärke, seejärel kontrollitakse nende õigsust. Võidab see, kes on suutnud kõige rohkem erinevaid märke joonistada.


  6. Erinevaid tingmärke kasutades joonistatakse oma fantaasiakaart, nt. Päkapikumaa, Aarete saar, Röövlite salakoobas vms.


  7. Kaardi värvide harjutamiseks võib teha mõnest kaardist must-valge paljunduse, õpilased värvivad. Võib joonistada ja paljundada ka mingi lihtsa aluskaardi, mida õpilased värvivad ja tingmärkidega täiendavad.


  8. Õpilased peavad leidma kaardilt ja ringitama õpetaja ütlemise järgi nt. kivi, maja, väikse lagendiku jne. Seda harjutust võib teha ka teatejooksuna: võistlejad on ühes saali otsas, kaart ja pliiats teises servas, ülesanded on võistkonnale etappideviisi paberile kirjutatud. Ülesandelehte võib teatepulgana edasi anda või kaardi kõrvale maha panna. Ülesandeks võib anda ka - leia 5 kivi, 3 maja jne.


  9. Leia KP - teatejooks. Ühes saali servas on näidiskaardile märgitud kontrollpunktid, kasutatud on selgeid üksikobjekte (nt. kivi, maja, selge küngas jne.). Teises servas on tühi kaart. Punktidega kaardilt peab igaüks meelde jätma mingi numbriga KP (esimene jooksja nr. 1, teine - 2. jne) ja kandma selle mälu järgi teisele, tühjale kaardile.


  10. Samasugune punktijoonistamise harjutus, aga individuaalvõistlusena. Igal õpilasel on ühes saali servas maas oma tühi kaart, näidispunktidega kaart on teises saali servas. Igaüks jätab meelde nii palju punkte, kui suudab, ja jookseb näidiskaardi juurde nii mitu korda, kui vaja. Lõpuks peavad olema kõik punktid oma kaardile joonistatud. Vigade eest võib arvestada karistussekundeid.


  11. "Matk" kaardiga klassis. Igaühel on kaart, õpetaja kirjeldab liikumist (Alustame staadioni koolimajapoolsest nurgast, keerame teerada mööda vasakule, möödume suurest kivist, teeristist keerame paremale…) Õpilased ajavad järge ja joonistavad pliiatsiga liikumistee, vahepeal kontrollitakse, kas kõik on "pildil". Marsruudi dikteerijad võivad olla vaheldumisi ka õpilased.


  12. Tingmärgibingo. Õpilased joonistavad 9-ruudulise välja. Õpetaja hakkab nimetama tingmärke, õpilased joonistavad need vabalt valitud ruutudesse. Kui kõik on valmis, algab mäng. Õpetaja nimetab uuesti tingmärke, õpilased teevad õigele märgile risti. Kes saab esimesena horisontaalse, vertikaalse või diagonaalse täisrea, hüüab "Bingo!". Järgmise bingo saab hüüda see, kellel on täis 2 rida jne.
  13. Valmista ette kahepoolsed lipikud, ühele poole joonista tingmärk, teisele poole kirjuta tähendused, kuid nii, et tingmärgi pildi taga oleks mingi teise märgi tähendus. Et lipikutest tekiks loogiline jada, on soovitav koostada nad järgnevalt: joonista kõigepealt mingi tingmärk (nt. maja), taha küljele kirjuta mingi suvalise tingmärgi tähendus (nt. "soo"); järgmise lipiku ühele poolele joonista soo tingmärk, taha küljele kirjuta taas mingi uus tähendus (nt. "teerada"), järgmisele joonista teerada jne. Viimase tingmärgipildi taha peaks tulema esimesena joonistatud pildi tähendus ("maja"). Valmista ette nii palju ühesuguseid komplekte, kui palju kavatsed moodustada võistkondi.

    Lipikud laotakse saali serva maha, näiteks pildid ülespoole. Võistkonna esimene õpilane jookseb lipikuteni ja toob sealt ära stardikäsklusega koos hüütud märgi, näiteks "Maja!". Järgmine jooksja saab eelmise käest lipiku ja loeb selle tagaküljelt, millise tingmärgi tema peab leidma (näit. "soo") jne. Kui keegi ei eksi, siis on võistluse lõpuks kõik lipikud toodud. Jooksu võib korrata nii, et esialgu on lipikud sõnalise seletusega ülespoole.


  14. Joonista klassikaart. Tee sellest kilekoopia, et saaks seinale näidata.
    1. Osuta kaardil mingile kohale - seal istuv õpilane tõuseb püsti.
    2. Näita vahelduseks ka mõnda tühja pinki.
    3. Näita kahte pinki - õpilased vahetavad kohad.
    4. Näita mingi koht klassis - õpilane viib sinna KP tähise.
    5. Pane klassi mitu tähist, osuta kilekaardil neist ühele ja seejärel näita kaardil uus koht, kuhu see tähis tuleb viia, jne.

    Näitaja-rollis võivad olla ka õpilased. Keera kaart viltu või hoopis teistpidi ja korda mõnda ülesannet - nüüd on hoopis raskem aru saada, sest kaart ei ole õigesti orienteeritud!


  15. Paljunda klassikaart või lase õpilastel ise joonistada. Sellel saab teha mitmeid harjutusi. Samadeks harjutusteks sobivad suurepäraselt ka saali- või õuekaardid. Saalikaardil saab kasutada mitmesuguseid võimlemisriistu, mida annab iga kord erinevalt paigutada (uus maastik). Saalis saab kasutada ka palliplatside piirdejooni, kui need kaardile joonistada. KP-deks võib kasutada näiteks värvilisi märkmepabereid.
    1. Õpilased liiguvad klassis oma kaardiga ringi. Iga kord, kui nad muudavad suunda, tuleb keerata ka kaarti. Pöial oma asukohal!
    2. Anna õpilastele kaart valepidi pihku, igaüks peab keerama selle õieti ning panema pöidla oma asukohale.
    3. Joonorienteerumine: Klassikaardile on veetud joon, mida mööda tuleb liikuda, kogu aeg kaarti keerates. Väga hea on teha seda harjutust nt. mööda palliplatsi jooni.
    4. Suundorienteerumine: Pane klassi KP-d, joonista kaardile. Läbitakse etteantud järjekorras. Võib teha teatevõistlusena.

  16. Õige paarilise leidmine.
    Valmista ette kaardipaarid, ühele joonista mingi lihtne tänavapilt erinevas suunas teede ja majadega, teisele kaart. Aja segamini, õpilased peavad paarid üles leidma. Sobib teatevõistluseks, kui valmistad ette mitu ühesugust komplekti.


  17. Liikuge koos kaardiga maastikul (esialgu nt. kooliõues), igal pöördel kontrolli, kas õpilased keeravad kaarti ja hoiavad pöialt oma asukohal. Võrrelge kaarti ja maastikku (mis on paremal, mis vasakul jne.). Õpilased võivad olla kordamööda grupi vedajad ja "jutustajad".


  18. Sama harjutus, aga nn. ettelugemisega. Vedaja kirjeldab, mis ees ootab ("Varsti jõuame teeristi, kus paremal pool peaks näha olema kivi, vasakul tiik" jne.). Vedajaks on õpetaja või kordamööda õpilased.


  19. Mosaiigiteade. Kaardid on lõigatud tükkideks, kõigile võistkondadele ühtemoodi. Iga võistkonnaliige paneb õigele kohale ühe kaarditüki. Lihtsamaid kaarte (lõigatud 4-8 tk.) võib igaüks tervenisti kokku panna, kuid siis peab jõudma need kaardid enne järgmist jooksjat segi ajada.
  20. Joonorienteerumine. Kaardile on märgitud liikumistee punase joonega. Õpilased (ühe-, paari- või grupikaupa) peavad liikuma täpselt joone järgi. Liikumisteele võib paigutada KP-d, õpilased peavad need oma kaardile joonistama.


  21. Nöörirada (NR). Maastikule on veetud punktist-punkti nöör, kaardil tähistatud punase joonega. Nöör on algaja orienteeruja julgestamiseks. Kui maastik on väga rakse, saab nööri (nagu lisaraja) abil õpilased raskematest kohtadest läbi juhtida. Nööril võib olla ka püüdev ülesanne - väldib punktist kaugele mööda jooksmist. Lihtsal maastikul, kus on palju teid ka algtasemel radade jaoks, veetakse nöör punktidesse suure kaarega, selleks et kaarti vaatamata ja lihtsalt nööri mööda kihutades teenimatut võitu ei saaks. Nööri- ja tugiraja puhul punkte ei ühendata, sest muid ei saa aru, milline on ühendusjoon, milline nööri tähis. Radade tähistamine nööriga on küll õpetaja jaoks töömahukas, kuid siiski üks hea ja turvaline algõpetuse viis. Orienteerumisvõistlustel kasutatakse nööri- ja tugirada kuni 12 aastaste laste radadel.


  22. Tugirada (TR). Kasutatakse samamoodi abistavat tähistust nagu nöörirajal, kuid nöör ei läbi punkte, vaid läheb eemalt mööda. KP-d peaksid siiski olema nöörilt näha või lihtsalt leitavad.


  23. Suundorienteerumine. Kaardile on märgitud stardi- (kolmnurk) ja finishikoht (topeltring) ning omavahel ühendatud KP-d (punktiobjekt on ringi keskel, ühendusjoon tõmmatakse kuni punktiringini, mitte läbi).
    Punktid nummerdatakse ning need peab läbima etteantud järjekorras. Kontrollimiseks tehakse igas punktis kompostrijäljend või värvipliiatsi märge kontrollkaardile. Koolitunnis võib näiteks tähistele kleepida mingid tähed, millest raja läbimisel saab kokku sõna.


  24. Valikorienteerumine. Kaardil ja maastikul on hulk punkte, mis läbitakse vabalt valitud järjekorras, kas mingi teatud aja jooksul (hilinemine võtab näiteks punkte maha) või mingi kindel arv. Viimast varianti nimetatakse orienteerumises sundvalikuks.


  25. Variant: Maastikule pannakse hulk punkte, olenevalt raskusastmest määratakse neile väärtus (nt. 1-5). Etteantud aja jooksul läbitakse nii palju punkte, kui keegi jaksab. Võidab see, kes saab kõige rohkem väärtuspunkte. Hilinemise eest arvestatakse punkte maha.


  26. Märkeorienteerumine. Õpilased saavad tühja kaardi, maastikul on tähistatud rada. Tähistust mööda liikudes jõuavad õpilased punkti, punktikoht tuleb märkida kaardile. Eksitud millimeetrite eest võib anda karistusminuteid. Harjutus sobib väga hästi talvel suusaradadel orienteerumiseks, sest suvel on rada raskem tähistada.


  27. Kompassiharjutused.
    1. Tavaline sörk või teatejooks, kompass käes. Kompassi hoidmine tahab lihtsalt harjutamist.
    2. Väljakul (saalis) on tähistatud mingi jooksurada, mitmes kohas (punktides) tagurpidi maas orienteerumiskaardid. Õpilane peab läbi jooksma raja ja igas punktis panema kaardi õiget pidi, vaadates selleks kompassilt põhjasuunda. Harjutust saab teha teatevõistlusena, kui on võimalik igasse punkti kedagi kohtunikuks panna, kes vahepeal jälle kaardi tagurpidi keerab.
    3. Nelinurga läbimine. Kompassi nõela jälgides sammutakse kõigepealt 50 paarissammu põhja, siis 50 itta, 50 lõunasse ja 50 paarissammu läände. Teoreetiliselt peaks samasse kohta tagasi jõudma.
    4. Valgele paberile on joonistatud põhjasuund ja liikumisnooled. Harjutatakse asimuudi pealekeeramist ja selle järgi liikumist.
    5. Aarde otsimine. Sama põhimõte, mis eelmises harjutuses. Valgele paberile joonistatud kaardi järgi peab välja jõudma mingisse kindlasse punkti. Liikumisnooltele võib märkida peale, kui mitu meetrit tuleb selles suunas joosta.
    6. Orienteerumiskaardil jäetakse nähtavaks ainult kitsas koridor punktide vahel, ülejäänud osa kaardist värvitakse tumedaks. Nii tuleb soovitud punktini jõuda ainult kompassi abil, muud informatsiooni (teid jms.) pole näha.
    7. Analoogne harjutus eelmisega. Stardikohast tuleb punktides käia ühekaupa, kuid kaart on vahetult stardi ümbert tumedaks värvitud. Seega tuleb mingi lühem maa (nt. 50 m) joosta ainult kompassi abil, siis ennast täpselt paigaldada ning punktini orienteeruda.
    8. Veel üks variant eelmisest tüübist: tumedaks on värvitud punktiringi seest, nii et täpne KP asukoht pole teada. Selles harjutuses oleks kasulik anda legendid (legend = KP täpne asukoha määrang, nt. künkal, kivi põhjakülg, soo lõunaserv).

  28. Teateorienteerumise variante (võistkonnas 2-3 õpilast).
    1. Planeeri 2-3 lihtsat ja lühikest rada. Vaheldumisi startides läbib iga võistkonnaliige kõik rajad. Alustamiseks annab õpetaja erinevatele võistkondadele erinevad rajad.
    2. Iga võistleja peab läbima kokkuvõttes kõik punktid, võistkonna liikmed jooksevad kordamööda, korraga võib käia ühes punktis. Millises järjekorras punkte läbida, on oma otsustada.
    3. Võistkonna peale kokku tuleb läbida kõik punktid, võistlejad jaotavad ise, kes millisesse punkti läheb. Korraga võib käia ainult ühes punktis.
    4. Mälujooks. Igaüks käib korraga ühes punktis, kuid kaarti saab vaadata ainult stardikohas, punktini tuleb jõuda mälu järgi.
    5. Kaardil on 3-5 punkti. 2-liikmelises võistkonnas esimene õpilane viib tähise esimesse punkti ja jookseb tagasi starti, tema paariline otsib 1. KP kaardi järgi üles ja tõstab punktikohta nr. 2, esimene õpilane läheb uuesti metsa, võtab tähise punktist 2 ja tõstab selle edasi punkti 3, paariline läheb ja toob tähise ära (või tõstab veel edasi, kui punkte on rohkem). Erinevad võistkonnad alustavad erinevast punktist, tähisteks võib kasutada paberitükke, kuhu on kirjutatud võistkonna nimi, sest samas kohas võib olla erinevate võistkondade tähiseid.

    Teateorienteerumine on lastele väga meeltmööda harjutus, annab füüsilist koormust ja on põnevam kui tavaline orienteerumine. Etapid ja punktid peaksid olema hästi lihtsad, et mõni liiga kauaks ära ei kaoks, sest siis kaob pinge kogu võistluselt. Kõiki loetletud harjutusi võib teha ka paarikaupa (nt. võistkonnas on 2 paari), seda eriti algajate puhul, kes üksipäini metsa minna kardavad.


  29. Reljeefiharjutused ruumis.
    1. Valmista ette kaardipaarid, ühele joonista reljeefijoontega mingi pinnavorm, teisele vastav läbilõige (vt. näiteid 6. trepiastme juurest). Õpilased peavad leidma paarid.
    2. Näita õpilastele reljeefijoontega kujutatud pinnavormi, õpilased joonistavad läbilõike. Või vastupidi, näita profiili ja õpilased peavad sama reljeefijoontega kujutama.
    3. Näita mingit reljeefivormi (paberile joonistatud või orienteerumiskaardil), õpilased kirjeldavad objekti (nt. suur/väike mägi, põhjapoolne nõlv on järsem, kahe tipuga, idapoolsel mäenõlval on väike lohuke).
    4. Õpilased kujutavad reljeefijoontega õpetaja (või teise õpilase) poolt kirjeldatud pinnavormi.
    5. Õpilased joonistavad mingi orienteerumiskaardi järgi mõnest etapist läbilõike - rajaprofiili.
    6. Kaardilt tuleb leida nt. kõige kõrgem mägi, kõige sügavam lohk, kõige järsem nõlv jms.
    7. Vaadelge kaarti ja otsustage, kas mingil valitud lõigul viib tee üles- või allamäge.

  30. Kaardiharjutused ruumis.
    1. Kaart on lõigatud tükkideks, mosaiik tuleb kokku panna.
    2. Kaart on lõigatud ruutudeks, tükid nummerdatud ja kleebitud segamini papialusele. Kõrvale on joonistatud kaardiga võrdses suuruses tühi ruudustik, kuhu on märgitud tüki nr. 1 asukoht. Kujutluses tuleb taastada kaart ja märkida ruudustikku õiged numbrid.
    3. Kaart on lõigatud ribadeks ja kleebitud läbisegi papile. Ära on märgitud riba nr. 1, ülejäänud ribad tuleb nummerdada õiges järjestuses.
    4. Papile on kleebitud vasakule tulpa väiksed kaarditükid, igaühele kõrvale 4-5 sarnast tükikest, kuid ainult üks neist on täpselt samasugune. Paremasse tulpa tuleb märkida õige tüki number.
    5. Kaardist on välja lõigatud start, finish ja KP-d, nii et punktirõnga ümbrust on minimaalselt näha. Rada on kleebitud papialusele, punktid vales järjekorras. Õpilastele antakse tühi kaart, kuhu tuleb taastada õige rada.

  31. Bingo. Maastikule viiakse nt. 15 KP-d. Punktides on tähised, mille külge on kinnitatud kaardike punkti tunnustähega ning nelja bingonumbriga (vahemikus 1-60, erinevad kombinatsioonid).

    Osavõtjad saavad kaardi, kuhu on joonistatud stardikoht ja kõik 15 KP-d, punktiringide juures ei ole mingit numbrit ega tähte. Igaüks saab ka kontrollkaardi e. bingokaardi, kus on neli suvalist numbrit vahemikus 1-60 (igaühel erinev kombinatsioon). Numbrite all on tühjad ruudud, need tuleb täita rajal.

    Antakse ühisstart ja määratakse kontrollaeg. Jooksjad läbivad punkte vabas järjestuses. Punktis võrreldakse tähisel olevaid numbreid ja oma kontrollkaardi numbreid. Kui mõni neist kokku langeb (nt. 31), kirjutatakse vastava numbri alla tähisel olev tunnustäht (nt. A):


  32. Jooks jätkub, kuni kõik neli lahtrit on täidetud (Bingo!) või kontrollaeg on otsa saanud. Kuna igaühele sobib 15-st ainult 4 KP-d, kuid keegi ei tea, millised need õiged on, siis võib jooks kujuneda üsna ebavõrdseks. Selle vältimiseks võib näiteks ühe kaugema KP kõigile sisse planeerida, et keegi ei pääseks ainult stardiümbruse punktidega.

  33. Mäluorienteerumine. Stardikohas on kaart, kuhu on joonistatud start ja esimene punkt. Etapp tuleb meelde jätta ja ilma kaardita esimesse kontrollpunkti joosta. Seal ripub kaart, kuhu on joonistatud etapp esimesest teise KP-sse, taas tuleb edasi liikuda ainult mälu järgi, nii kuni finishini.


  34. Mingi ala piiratakse kaardil joonega. Maastikule viiakse nt. 5 KP-d, kõik pannakse küngastele (lohkudesse, kivi juurde vm. selgesse kohta). Õpilaste kaartidel punkte peale märgitud ei ole, tuleb läbi joosta kõik künkad, mis jäävad kaardil joonega piiratud alale, ja leida üles punktid.

    Punktiviijad võivad olla ka õpilased ise. Igaüks teab siis küll vähemalt ühte punktikohta, kui aga punkte on palju, ei kannata harjutus selle all sugugi. Suurema grupiga võib ära jagada, et näiteks 6-7 õpilast viivad KP-d küngastele, 6-7 kraaviristidesse jne.


  35. Orienteerumisoskuste arendamise jaoks on äärmiselt oluline teha iga jooksu puhul järelanalüüsi: märkida kaardile liikumistee, analüüsida erinevaid variante, anda hinnang oma liikumisele jne.

    Mälu arendamiseks võib analüüsi proovida teha esialgu peast, joonistades pärast jooksu oma liikumistee ja olulisemad rajal meelde jäänud objektid valgele paberile. Hiljem võrreldakse kaardiga.
Sisukord
ORIENTEERUMINE KOOLI ÕPPEKAVAS (väljavõte tehtud 30.07.2001):
7.-9. klass
Õppesisu: Kaart ja kompass. Klassi, kooliõue, koolimaja plaan. Kaardi orienteerimine. Kaardi ja maastiku võrdlemine, asukoha määramine, lihtsama teevariandi valik. Orienteerumistehnika.
Oskab: läbida orienteerumise õpperada.
Gümnaasium
Õppesisu: Harjutamismetoodika, võistlustaktika. Kaardilugemine. Rajaläbimise analüüs.
Oskab: orienteeruda maastikul kaardi ja kompassi abil.

KASUTATUD ALLIKAD:
  1. Keerberg, A. Orienteerumine. Metoodiline abimaterjal, I ja II osa. Eesti Koolispordi Liit, 1989-1990.

  2. Keerberg, A. ja E. Orienteerumise töövihikud "Aardeotsijad" ja "Rajaleidjad". Saarte Trükikoda 1992.

  3. Kivistik, A., Raid, T. Orienteeruja käsiraamat. Eesti Raamat, Tallinn 1986.

  4. Kivistik, A. Orienteerumissport 1. Koolibri, Tallinn 1997.

  5. Kivistik, A. Orienteerumissport 2. Ülesandeid ja harjutusi. Tartu 1998.

  6. Orienteerumisaabits. (Tõlge soome keelest A. Keerberg.) Eesti Õppekirjanduse Keskus, 1990.

  7. Eesti Orienteerumisliidu kodulehekülg http://www.orienteerumine.ee/

  8. 100 suunnistusharjoitusta. Suomen Suunnistusliitto, 1986.

  9. Ohjaajan opas 1 ja 2. SSL, 1988-1989.

  10. Peruskoulun karttaopas. SSL, 1985.
Sisukord

Koostanud: Anne ja Erik Keerberg
Kuressaare 2001