vaata täisekraanil

Esimesena esitleme vanimat saadavalolevat orienteerumisteemalist klippi, mida võib leida Eesti rahvusringhäälingu arhiivist – see on 3.35 pikk paraku helitu kokkuvõte 4. Jüriöö jooksust, mis toimus 20. aprillil 1963 Karksi-Nuias. Jüriööjooks – Vikipeedia (Märkus: ERR arhiivis video all olevas tekstis on viga, sest 3. Jüriööjooks toimus 1962.). 

Esimene kõnepidaja selles videos (0.31-0.38) on tolleaegne Jõudi esimeesPeeter Teesalu ja teine kõnepidaja (0.43-0.55) on Uno Semper. Videos minutitel 1.13-1.15 (pärast lõkke süütamist) on näha Karksi ordulinnuse müüre, mis osutab, et võistluskeskus asus linnuse varemete juures.

Osalejatest on ära tuntavad esimese vahetuse lõpetajad Heino Kask (Tööstusprojekt), Toomas Kerem (TPI) ja näha oli ka Tõnu Laja; pärast jooksu lõppu on näha ülikooli rahva hulgast Asta Tingas-Aruja, Tiiu Liblik ja Milvi Pajuste-Kivistik.

Võitjaks tuli Tartu Riikliku Ülikooli III võistkond koosseisus Ustav Mikelsaar, Maire Miljan-Raid, Madis Aruja, Tiiu Liblik ja Arne Kivistik.

Video on olnud eetris 21. aprillil 1963 ehk kohe järgmisel päeval. Mis on tolle aja kohta hea tempo, sest võistlus lõppes öösel ja lint pidi jõudma Tallinna.

Videoklipi tutvustuse faktid on kokku otsinud aprillis 2026 Lauri Leppik ja Tõnu Raid.

————————

Raamatus „50 aastat Jüriöö teatejooksu“ (EOL 2009) on 1963.a võistluse kohta välja toodud kolm kommentaari:

*Karksi-Nuia “Jüriöö jooksu” põhjal selgitati ka esimesed Eesti meistrid teateorienteerumisjooksus.

*Kuigi “Eesti Tööstusprojektil” jõudis kümne parema hulka koguni neli võistkonda, sai Tartu Riiklik Ülikool endale nii Eesti meistritiitli kui ka kolmandat aastat järjest ning seega jäädavalt üldvõitja karika.

*Alates sellest võistlusest on teatevahetuskoht võistluskeskuses ning esimene vahetus lähetatakse rajale ühisstardist.

 

vaata täisekraanil

Käesolev filmikatke, on filmitud III Hiiumaa lahtistelt karikavõistlustelt 30. augustil 1964 Kassari saarel.

Võistluse peakorraldaja oli Heino Mardiste, kes oli pärast Tartu Ülikooli lõpetamist 1960. aasta sügisel suunatud Hiiumaale ilmajaama tööle.

Heino Mardiste kommenteerib filmilõiku:

Filmis on näha:

Avakaader: ülemises reas seisab vasakult teine Tõnu Raid, tema kõrval (kapuuts peas) Olavi Kärner, paremal allservas valge nokamütsiga Tõnu Laja.

0.12+ Madis Aruja (esiplaanil, baretiga), kaadri vasakul serval Toivo Saue (15a poiss)

0.17+ Heino Kask

0.21+ peakorraldaja Heino Mardiste

0.38+ Maire Jaanre (Lahtmets) joonistab laua taga oma kaardile rada (KP rõngaid)

0.43+ Kohtunikuna on laua taga parempoolne Malle Mardiste. Mallega koos istub laua taga Heltermaa ilmajaama töötaja Kulla Enson.

1.02+ hiidlane Friedrich Seman, kes minu (Heino Mardiste) äramineku järel Hiiumaalt oli enne Toivo Sauet mitme karikavõistluse rajameister.

1.18+ Ants Nõva

1.40+ Fr. Seman – KP läbimise kirjapanek tahvlile: kirja pidi panema enda rinnanumbri), KP järjekorranumbri ja aja kirjutas võistleja omakorda võistluskaardile.

1.52+ Heino Kask (dressipluusi seljal suurelt ETP)

1.57+ Madis Aruja (baretiga)

2.24+ peakorraldaja Heino Mardiste koos võistluste võitja Madis Arujaga

1990. aastal spordimuuseumile koostatud ülevaates Hiiumaa orienteerumisest 1960-1965 kirjutas Heino Mardiste 1964. aasta kohta järgmiselt: „Aasta suurürituseks Hiiumaal kujunesid III karikavõistlused 30. augustil Kassaril. Et võistluste aeg sai valitud nädal pärast Balti matši ja nädal enne Eesti meistrivõistlusi ning mujal vabariigis sel päeval võistlusi ei korraldatud, siis sõitis Hiiumaale peaaegu kogu Eesti paremik. Startis 50 meest ja 29 naist, neist hiidlasi vastavalt 9 ja 4. Kuna Kassari maastik on avatud ja igal pikemal etapil oli KP taga meri vastas, siis läbiti rada kiiresti. Meeste 11 km pikkuse ja 7 KPga raja läbis nende aastate Eesti parim orienteeruja Madis Aruja 58 minutiga. Paariminutiste vahedega järgnesid Vallo Parvi ja Enn Virkus (kõik Tallinnast). Hiidlastest oli edukam 15. koha saanud E. Pisa (1:15.42). Naiste rajal (5,9 km ja 4 KP) olid kolm esimest Kai Rüüt (39,27), Evika Eisen (mõlemad Tallinnast, 44.30) ja Anne Oolmets (Kärdla keskkool, 45.55). Edukamad vistkonnad olid TPI, EPA, ETKVL Tallinna Spordiklubi ja Kärdla keskkool. Külalisvõistlejad said seekord tunda ka hiidlaste meretaguse elu pahukülge. Tugeva tormi tõttu praam Heltermaalt ei väljunud ja võistlusjärgne öö tuli neil mööda saata Heltermaal kas ilmajaamas, sadamas, laeval või talulakas.“

2026.a lisab Heino Mardiste: „See võistlus jäi paljudele meelde, sest üle 60 inimese jäi ööseks Heltermaale. Enamik neist pidi järgmisel hommikul tööle minema, aga esimene laev väljus Heltermaalt kell 8. Suur mure oli söögipuudus. Õhtul ühtki poodi lahti ei olnud.Meile jäi ööseks pea paarkümmend inimest. Keetsime neile pajatäie juurikasuppi. Osa käis laevameestelt leiba nurumas.“

Arhiivilõiku tervikuna kommenteerib Heino järgmiselt: „Tore katke. Meil telekat (1964. aasta augustis) ei olnud (elekter tuli Heltermaale 1964) ja nüüd näeme seda esimest korda. Filmis on näha, et oli väga kõva tuul. Vist sellepärast oli finiš majas sees.“ Ja veel ajastuga seotud asjaolusid: “Sel ajal oli Hiiumaa piiritsoonis, kuhu pääses vaid erilubadega. Enamik võttis vist ühise asutuse komandeeringu, kuhu pandi miilitsas lubav tempel. Üksikult tulijatele saatsime kohaliku võimu kinnitatud küllakutse, mille alusel sai ta miilitsast vastava loa. Et nädalavahetusel oli praamiliiklus hõre, siis pidid võistlejad saarele tulema juba eelmisel päeval.”
Meenutab Malle Mardiste: “Sel õhtul oli Heltermaa endises koolimajas rändkino, näidati samal aastal valminud filmi “Põrgupõhja uus Vanapagan”, mida paljud orienteerujad ja meie vaatamas käisime.”

Toivo Saue: „Olin siis 15 aastat vana.  Sain võistlusel 31. koha. Samast aastast loen ennast orienteerujaks, hakkasin treeningpäevikut pidama.“

Võistlusest tegi Heino Mardiste Haapsalu ajalehes “Töörahva Lipp” (Hiiumaa leht pandi 1962 kinni) järgmise kokkuvõtte: “”Orienteerujad Kassari saarel“: Kassari saar oma vaatamisväärsustega on sihtkohaks paljudele ekskursioonidele. Möödunud pühapäevaks kogunes saarele orienteerujaid mitte ainult Hiiumaalt, vaid ka Tallinnast, Tartust ning Harju ja Paide rajoonist. Osavõtjate keskmine spordijärk oli kõrge: startis 15 I [sel ajal kõrgeim] ja 34 II järgu orienteerujat, nende hulgas kolm mullust NSV Liidu meistrit – Madis Aruja, Maire Miljan [nüüd Raid] ja Maire Jaanre [Lahtmets].

29 naisest läbis 6 km pikkuse nelja kontrollpunktiga raja kõige kiiremini TPI üliõpilane Kai Rüüt (39.27). Kassaris täitis ta esmakordselt I spordijärgu orienteerumises. Teine oli samuti tallinlanna Evika Eisen (44.30). Hooletus kaardi jälgimisel jättis oma kodusaarel võistleva Anne Oolmetsa kolmandaks (45.55). Oodatust nõrgemini esinesid M. Miljan ja M. Jaanre, kes jäid vastavalt 14. ja 22. kohale.

Väga tugeva jooksu tegid mehed. Võitjal M. Arujal Tallinnast kulus linnulennult 11,5 km pikkuse 7 kontrollpunktiga raja läbimiseks 58 minutit. 50 startinud mehest olid hiidlastest paremad: 15. Eelar Pisa (1:15.42), 17. Avo Saue (1:17.43) ja 19. Harry Murula (1:22.44). Küllaltki head tagajärjed meesvõistlejate kõrget taset arvestades.
Võistkondlikult saavutas esikoha TPI, järgnesid EPA, ETKVL-i Tallinna Spordiklubi ja Kärdla Keskkool. Hiiumaa haridustöötajate võistkond jäi kahendaks.”

1964. aasta võistluste kaart naiste ja meeste raja punktidega

vaata täisekraanil

Heino Mardiste meenutab:

Tõrvikurongkäik Tõrva keskkooli juurest Helme lossivaremete juurde oli nelja kilomeetri pikkune.

Pange tähele tolleaegset riietust ja varustust. Rongkäigus kanti mantleid (jope oli nõukogude inimestele tundmatu), naised jooksid pearätiga. Taskulamp oli nagu seasilm.

Vähemalt kahel osalejal on näha pealamp. Neid otsmikulampe tehti ise. Hiina ümara kahe patareiga lambilt lõigati reflektori ots koos jätkuva plekiribadega. Viimastesse tehti auk ja pandi kumm läbi, et pähe kinnitada. Patarei oli taskus, sealt juhe lampi külge. Vähemalt minul oli selline.

Isikliku repliigi korras täiendab Heino Mardiste: Hästi esines kolmandas vahetuses hiidlane Ermo Voole, kes saavutas etapil 9. aja ja edestas mitmekordset Eesti meistrit Madis Arujat 6 minutiga ja tõstis saare võistkonna kolmandale kohale. Spordileht kirjutas aga: „Tublilt jooksis NSV Liidu meister M. Aruja, kes tõi Harju „Jõu“ teisele kohale ja hiidlaste orienteerumisentusiast H. Mardiste, tuues saare võistkonna kuuendalt kohalt kolmandaks“.
Korrespondent ei tulnud vist selle pealegi, et Hiiumaalt võiks ka mõni teine hästi esineda. Muuseas, eelmisel aastal võitis Voole koolinoorte meistrivõistlustel valikorienteerumises hõbemedali ja tuli Eesti meistriks teateorienteerumises koos Avo Saue ja Raivo Kimberiga.

Filmilõigust tundis H. Mardiste ära järgmised osalejad:

1.02 Tõrva linna täitevkomitee esimees (tänapäevases mõistes = linnapea) Jaan Ahero avakõnet pidamas

1.10 6. Jüriööjooksu peakorraldaja Endel Tuul (kümne Jüriööjooksu peakorraldaja perioodil 1960-1970)

1.13 Heino Kask spordiühing Jõud lippu heiskamas

1.28 Rein Välba

1.30 Tõnu Laja

1.51 keskel Enno Lelumees

2.11-2.22 I etapi 10minutise eduga võitja Enno Lelumees, rinnanumber tuli edasi anda järgmisele võistlejale, oli suur pusimine

2.33 Ants Nõva

2.35 vasakul Uno Semper

2.43-2.52 võitja Heino Kask (Eesti Tööstusprojekt – peale Heino Kase olid võitjavõistkonnas  Enn Virkus, Maie Varrik, Rein Tõnuri ja Mare Maripuu)

Raamatus „50 aastat Jüriöö teatejooksu“ (EOL 2009) on 1965.a võistluse kohta välja toodud kolm kommentaari:

• Helme lossivaremetes osales 99 võistkonda 490 orienteerujaga ja seal kasutati esmakordselt startijate hajutamist: I etapil lubati KP-sid läbida vabas järjekorras.
• Helmest on pärit kõige ülekaalukam avaetapi võit – Enno Lelumees edestas teisena teatevahetuspaika jõudnut 9 minuti ja 57 sekundiga.
• Võitjaks tulnud “Eesti tööstusprojekti” võistkond kaotas I etapi järel liidritele rekordilised 48 minutit ja 32 sekundit. (!)

vaata täisekraanil

Tiiu Kaasik: „Laste juhendaja on Heino Karus, kes oli minu klassijuhataja ja viis mind viiendas klassis orienteeruma. Ruudulises pluusis olen mina (Tiiu Kaasik). Ma ei mäleta sellest orienteerumist suurt midagi. Nii nagu Rakke ja Viljandi õpilased käisid jooksmas, nii ka meie, Rakvere kooli omad.“

vaata täisekraanil

Esimesed (dokumenteeritud) üle-eestilised orienteerumisvõistlused toimusid 19. juunil 1926. aastal Pirital Kloostrimetsas üleriigiliste Kaitseliidu päevade spordivõistluste raames. Üleriigilisi Kaitseliidu spordivõistlusi peeti ka  järgnevatel aastatel, mille raames oli alati ka orienteerumisjooks.

Eesti Filmi Andmebaasis on filmilindile jäädvustatud kokkuvõte 1929. aastal peetud  IV Kaitseliidu päevadest Tallinnas. Orienteerumise lõik (toimus Pääsküla lähistel) on filmis 7.04 –  8.17, muuhulgas on näha ka orienteerumisjooksu võitjat 21-aastast Osvald Nappust, kes annab ka intervjuud (kahjuks pole filmi heli taas säilinud): https://www.efis.ee/en/film/7673#gallery-entire-films

Osvald Nappus (9.4.1908- 11.12.1946 Norillag, Krasnojarski krai) võitis Kaitseliidu päevade orienteerumisjooksu kahel järjestikusel aastal, Pärnu lähedal Reiu jõe ääres 1928 ja Tallinna serval Pääskülas 1929. Auhinnaks sai ta Estonia kontserdisaalis peetud autasustamisel graveeritud karika, mis on tema perekonnal siiani alles.

Ajaleht Eesti Spordileht, nr. 25, 6. juuli 1929 kirjutab artiklis „17 uut Kaitseliidu rekordi“ järgmiselt: „26.-28. juunini peeti Tallinnas jälle korralisi üleriiklisi Kaitseliidu spordipäevi, millised arvult neljandad.

Osavõtjate üldarv ulatus 1700, neist ligi 700 võttis osa kergejõustiku ja sõjalise iseloomuga võistlusist ning 300 laskurit. Võistluste kava oli õige laialdaseks paisunud, nii et konkurents kees varahommikust hiljaõhtuni.

Võistluskavas oli puhtsõjalisi, puhtsportlisi ja ka mitmesuguseid kombineeritud võistlusi, nii et pea igale kaitseliitlasele oleks leidunud midagi, millest osa võtta. Nii arvukas konkurents näitab, et kaitseliitlaste peres huvi spordi vastu elav on ja sealt suurt ja tüsedat tööd spordi alal võib oodata. Hoog on suur ja seda kannustavad omaltpoolt kõrgeväärtuslikud rändauhinnad. /-/ Võistlusil oli võimalus seekord näha ka niisuguste nurkade sportlasi, keda seni muidu ühegi palvega ei olnud suudetud Tallinna tuua. On tähendada Valga, Viru, Võru, Pärnu, Pärnumaa ja Viljandi sportlasi. Nende hulgas oli nigelaid, keskpäraseid, kuid ka sarnaseid tüsedaid ande, kellest aasta kolme-nelja pärast võiks välismaa oludes kuulsusi tõusta./-/

Võistluse tehnilised tagajärjed: /-/ Orienteerimisjooks. See ala lavastati Pääsküla läheduses. Võitis teistkordselt Osvald Nappus, Tallinn, 29.13. 2. Albert Silbergleich, Tartu, 32.25. 3. Endel Eikand, Tallinn, 32.48. 4. Eduard Teinburg, Tallinn, 32.49.

5. Robert Silvester, Narva, 33.53.

https://dea.digar.ee/article/eestispordileht/1929/07/06/11

Ajaleht „Kaitse Kodu“ 1929. aasta number 27-28 kirjutab neljal lehel (lk 791-794) samuti Kaitseliidupäeva spordivõistlustest  ja ära on trükitud ka pikem orienteerumisvõistluste protokoll:

Kaitseliidu kehalise kasvatuse alal on möödunud jälle üks kilomeetripost, kust rahuldustundega tagasi võime pilku heita käidud tee ja tehtud töö peale. Kaitseliidupäeva võistlustel selgub, kuivõrd malevad on endid aasta jooksul ette valmistanud, kuivõrd organiseeritult nad võistlusväljale ilmuvad. Kui 1926. a., s. o. esimesel kaitseliidupäeval, Tallinnas nägime võistlejate ridades peaasjaliselt nimekaid Eesti sportlasi, siis nüüd kolme aasta järele on lugu ümberpöördult. Enamuses on võistlustele ilmunud noored, tundmatud nimed. Sellest järeldame sportlaspere juurekasvu, mida igati tervitama peab. Rõõmustavaks nähtuseks on, et juurekasv ei ole mitte üksnes linna malevates, vaid ka maa üksustes. Nii näit. kui Tartumaa malev 1928. a. esines 30 võistlejaga, siis käesoleval aastal oli see arv paisunud 50 peale, Harju malevas 29 pealt 49 peale, Pärnumaa malevas 36 pealt 50 peale jne.

Kaitseliidupäeva võistlejate üldarv näitab iga aasta juurekasvu 300—400 sportlase võrra. Ka võistluste tulemused ei jäta midagi soovida. Terve rida uusi parimaid saavutusi, rekorde, tähendab sportliku tasapinna tõusu. /-/

Naised tollal orienteerumist ei harrastanud: „Esmakordselt esines ka naiskodukaitse rahvatantsudes, võimlemises ja võrkpallimängus.“ /-/

Tulemuste all on orienteerumisjooks ära toodud sõjalise iseloomuga võistluste alamjaotuses:

Kaitseliidupäeva võistluste üksikasjalised tagajärjed: /-/

Sõjalise isel. võistlused

Orienteerimisjooks.

1. Nappus, Osvald — Tallinna malevast 29.13

2. Silbergleich, Albert — Tartu malevast 32.25

3. Rikkand, Endel — Tallinna malevast 32.48

4. Teinburg, Eduard — Tallinna malevast 32.49

5. Silvester, Robert — Narva malevast 33.35

6. Šönfeldt, Herman — Tallinna malevast 34.27

7. Leist, Karl — Tallinna malevast 34.29

8. Laas, Mihkel — Pärnu malevast 34.29

9. Kallmann, Jaan — Pärnu malevast 35.33

10. Kink, Artur — Tartu malevast 39.50

https://www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika/25270

Osvald Nappuse poeg Tiit Nappus (snd 1945) kirjutas oma  e-kirjas  (2. juunil 2026) lisaks:

„Topelt-tseremoonia: 1929. aasta juuni lõpus peeti Tallinnas paralleelselt Rootsi kuninga visiidiga ka Kaitseliidu üleriiklikke spordipäevi (osales ligi 1700 kaitseliitlast ja püstitati 17 uut rekordit). Kuna mõlemad üritused olid seotud Kaitseliiduga (Kotkarist oli asutamisel just Kaitseliidu teenetemärgina), otsustati spordipäevade ametlik lõpetamine ja auhindade jagamine viia läbi koos Kotkaristi asutamise aktusega Estonia teatris.

Spordipäevade esikohtade autasustamine: Kohe pärast teenetemärkide üleandmist algas spordivõitjate austamine. Estonia lavale kutsuti parimad kaitseliitlastest sportlased ja kütid, nende hulgas oli ka Osvald Nappus kellele anti  jäädavalt  orienteerumisjooksu võidukarikas. Karikas on tänaseni säilinud, see on hoiul Matti Nappuse erakogus.

Lisatud  piltidel  võidukarikas ja  karika hõbeplaadil kiri KL Orient. jooks I koht 26. juuni 1929.a.“

vaata täisekraanil

Ilvesteade 1982 ca 10-minutiline lühifilm (värviline ja heliga!). Tekst Lembitu Kuuse.
Korraldaja, OK Ilvese kodulehel on selle võistluse kohta järgmine info ja meenutused:  1982.a. IV- IlVESTEADE. Holstre. 578 võistkonda, 1763 osalejat. Võitjad: Riia ASK I (Sarmite Gabrane (Sild), Alida Zukule, Iveta Oša) ja Eesti Jõud (Nikolai Järveoja, Johannes Tasa, Maldon Ots).
Peakorraldaja Arvo Kivikas: “See oli närvesöövaim Ilvesteade. Vahetult enne võistlust osutus, et sellel pole Viljandi parteikomitee esimese sekretäri heakskiitu. Ei lugenud, et üritus oli aegsasti kooskõlastatud ja heaks kiidetud kohalikus täitevkomitees. Kuna parteisekretär tundis end kõrvalejäetuna, siis säärane isetegevus näis mõeldamatu. Ilvesteate ärajätmine oleks aga toonud klubile täieliku majandusliku ja moraalse krahhi- võistlejad Kaug-Idast alates olid juba teele asunud, kaardid ja atribuutika trükitud, toit varutud. Tuli jälle abipalvega pöörduda kõrgete ametnikute poole, õnneks spordiühingu “Kalev” ja paljude heasoovlike inimeste abiga saadi vajalik nõusolek.”

Võistlusrade kandmisel kaartidele toimus oluline läbimurre: “Korraldajad aga pääsesid sellisest aeganõudvast ja vigadeohtu kandvast tegevusest nagu tuhandetele kaartidele käsitsi radade tsirkimine. Kasutusele võeti Eestis uudne radade pealetrükkimise masin, mida osadeks lahtivõetuna Rootsi orienteerumissõprade poolt salakaubana toodi üle lahe. Trükiseadmeid NLiidu kodanikul ei tohtinud olla.”

Arvo Kivikas: “Tol ajal tohtisid välismaa orienteerujad treenida ja võistelda ainult kahel Eesti maastikul- Harku rabas ja Pirital. Nii jäi trükimasina toonud rootslastel Ilvesteade radade headus proovimata. Ometi oli välismaalastel huvi nõukogude eksootikat proovida. Moskvalased kutsusid 1982.aastal vahetussportlastena Ilvesteatele Tšehhoslovakkia orienteerujaid, kes aga saabusid turistiviisaga ja tohtisid viibida ainult Viljandi linnas. Esimese päeva rajad said läbi joostud, aga siis pani julgeoleku teenistus külalised bussile ja saatis võistluskeskusest minema.”

vaata täisekraanil